Viimasel ajal on televiisoris nii palju jama olnud ja ma ei mõtle siinpuhul ainult Eesti kanaleid, vaid ka kaabel-TV ja satelliitkanaleid. Nagu sellest veel vähe oleks, aga nad ka näitavad samu filme ja show’sid erinevatel päevadel. Suurt osa neist filmidest nägin ma 15 aastat tagasi, kui ma veel Ameerikas elasin. Tundub, nagu oleks tegemist raskete autoriõiguste rikkumistega, mis nõuaks tõsiseid Euroopa Liidu seadusi, et kriminaliseerida ebaseaduslikke internetist allalaadimisi.

Minu naaber Lija kurtis, et ta ei taha vaadata igal õhtul Ameerika propagandafilme, sest need on julmad ja täiesti mõttetud. Naabreid paneb imestama, et ma ei vaidlegi neile vastu. Ma väidan vaid, et need on Eesti oma inimesed, kes otsustavad niisuguseid filme oma kanalitele tellida. Enamikku reality show’dest me mitte ainult ei osta sisse, vaid ostame ära ka õiguse neid ka omal maal toota, sest see on odav. Süüdlaseks on selles osas majandus. Produtsendid otsivad filme, milles esinevad staarid, aga mille näitamise eest tuleb kõige vähem maksta. Ega see ei ole Ameerika valitsus, mis käsib neid rumalaid vägivaldseid filme teha, et võita meie, eestlaste mõistust ja südant. Enamus ameeriklasigi nõustub sellega, et niisugused filmid ei ole midagi väärt. Mul on päris piinlik vaadata naabrite juures koos nende lastega näiteks „Politseiakadeemiat” vms. Kahtlustan, et selliseid vanu filme saavad kanalid päris tasuta. Komöödiaseriaali „Third Planet from the Sun” nägin ma küll omal ajal New Yorgis. Oprah show on ka praegu USAs väga populaarne, aga meie siin Eestis näeme vaid vanu salvestisi.

Mul on piinlik ka selle pärast, kuidas Ameerikat Euroopas esitletakse, sest tavainimese kontakt ameerikaliku elulaadiga ongi ju televisiooni ja filmide kaudu. Eestlased ei tohiks unustada, et seriaalis „Sõbrad” on sama palju tõtt kui meie seriaalis „Õnne 13”. Ärgem unustagem, et tegemist on ikkagi lavastustega, mis interpreteerivad kellegi reaalsustaju.

Brittidel läheb aga Eestis palju paremini. „Matters of the Heart” ehk „Südameasi” on väga popp Inglismaal ja seda näidatakse ka Eesti Televisioonis juba aastaid. Kui lugu paistab juba lõppevat, algab see jälle otsast peale koos vana härra Greengrassi, seersandi ja konstaablitega.
Poolas protestitakse selle vastu, et valitsus kirjutab alla seadusele, millega autoriõiguste rikkumised muutuvad kriminaalkuriteoks. Kohalik internetiteenuse pakkuja vastutab selle eest, et keegi ei laadiks alla autoriõigusega kaitstud materjali. Seepärast jälgitakse, mida ja kellega me räägime, see on aga omamoodi libe tee totalitarismi suunas.

Kokkuvõttes – kui keegi rikub USA muusikale või mingile filmile kehtivat
autoriõigust, võib selle inimese USA-le välja anda, et ta seal kohtu ette astuks. Ent see seadus kukkus USAs läbi ega jõudnud kongressi, sest ameeriklased näevad selles osas ohtu nende põhiseaduslikule õigusele – sõnavabadusele.

Las filmi- ja muusikamaailm tegeleb ise oma probleemidega, ärgu ta tõmmaku teisi oma kasumijanusesse maailma lihtsalt selle pärast, et neil on piisavalt raha osta ära Euroopa poliitikuid. Maailmal on muid, hoopis olulisemaid probleeme lahendada. Selles osas peaksime ameeriklastest eeskuju võtma – kindlaks jääma sõnavabaduse õigusele.