KIRJAD 85 aastat tagasi toimus ebaseaduslik relvastatud riigipööre

12. märtsil 1934 aset leidnud riigipöörde põhjuseks olid 1933. aasta oktoobris olnud presidendivalimised. Kandideerisid Päts, Laidoner, Rei ja Larka, vabadussõjalaste kandidaat. Konstantin Päts oli Vabadussõja alguses rahva usalduse kaotanud finantsmahhinatsioonide ja sõjaministrina, ei tahtnud Landeswehri vastu sõjaväge saata ja tema valitsus kõrvaldati. Larka aga oli esimese sõjaministrina osutanud omakasupüüdmatult hindamatuid teeneid, seepärast sai ta kolm korda rohkem allkirjade kogumisel hääli.

Selle tõttu, et võim käest ei libiseks, tegid nad koos Laidoneriga relvastatud riigipöörde. Arreteeriti sadu Vabadussõjalaste Liidu liikmeid, moodustati propagandatalitus, kes koos poliitilise ja kriminaalpolitseiga jälgis igat tegevust, ka sõnavõtte. Riiki hakati valitsema dekreetidega. Neid, kes kritiseerisid seda põhiseadusvastast tegevust, hoiatati, kõrvaldati töölt või arreteeriti, samuti suleti need ajalehed, kes kritiseerisid Pätsi ja Laidoneri tegevust. Jaan Tõnissoni mitmekümneaastane töö ja vaev ärandati Postimehe Kirjastuse kujul, see oli suur ülekohus.

Isegi õpilasorganisatsioonid ja kirik allutati K. Pätsi tahtele. Kõigil vaimulikel üritustel kirikutegelased, ka ühiskondlikel, pidid teda kiitma ja õnnistama. Kes seda ei teinud, neid karistati. Toon näite. Sangaste pastori Mihkel-Alfred Laidi sugulane kindral Larka oli ilmsüütult vanglas seepärast, pastor Pätsi jumalateenistusel ei kiitnud. Selle eest Päts tahtis teda Saaremaale küüditada, peapiiskopi palvel ja suure vastuseisu nimel muutis Viljandi kiriku pastoriks üleviimisega, korterit aga ei antud.

Kui ei oleks olnud ebaseaduslikku riigipööret, siis meie rahva olukord kujunenuks hõimurahva soomlaste sarnaseks.

Konstantin Päts täitis kõik Nõukogude Liidu soovid koos kindral Laidoneriga, selletõttu säilitati neile elu. Selle tagajärjel aga relvituks tehtud rahva seast vabadussõjalased, suur osa kaitseliitlasi, naiskodukaitsjate juhtivtegelased jne kas surid Siberis nälga või mõrvati kuklalasuga.

Kes soovib täpseid andmeid saada niinimetatud vaikiva ajastu kohta, saab seda raamatutest: „Vaikiv ajastu Eestis”, autor William Tomingas; Evy Laamann- Kalbuse „Tõde ei põle tuleski”; Artur Sirgu lugu „Eesti Vabariigi huku algus”, „Vabadussõjalaste hävitamine”, koostajad Hamilkor Mengel, Heinold Okas; ajakiri Kultuur ja Elu, detsember 2018, lk 18, „Helmelõimed Elulõngal”, autor Karl Puhvel jne.

Et see kurb sündmus ei korduks, on vaja riigikogu ja ajalooõpikute kaudu niinimetatud vaikiv ajastu hukka mõista. Seda tegid juba neli endist riigivanemat J. Kukk, A. Piip, J. Teemant, Jaan Tõnisson 3. novembril 1936. aastal ja ennustaja Johannes Matvei-Kaarep. K. Päts aga ei teinud sellest järeldusi, oma käskkirjaga vabastas töölt Eesti seadusliku valitsuse ministrid tagaselja ja määras ametisse 21. juunil 1940. aastal Johannes Varese valitsuse koos ministritega, kes läksid Moskvasse paluma, et Eesti saaks liituda Nõukogude Liiduga. See soov täideti, mille tõttu Vene Föderatsioon ei tunnistagi Eesti okupeerimist.

Kui meie uus riigikogu viib selle ellu ning kellel võimalik, liitub Kaitseliidu ja naiskodukaitsega, õpilased aga astuvad noorkotkasteks, kodutütardeks ja gaidideks, siis võime helgele tulevikule loota.

Palume kirjale lisada oma nimi ja postiaadress (ka telefoninumber). Anonüümkirju ei avaldata. Toimetusel on õigus kirju toimetada või lühendada.  AADRESS: PK 1, OJA 1, 65602 VÕRU, E-POST: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.