Inimese isiklik ruum on igaühel erinev. Siiski soovib enamik eestlasi enda ümber palju õhku ja mitte külg külje kõrval kasvamist. Seda kinnitab ka asjaolu, et Eestimaast on tervelt 52 protsenti asustamata. Ruumi peaks jaguma kõigile nii palju, kui kulub. Teisalt on inimene parajalt mugav ja väga tühermaale, kõigest eemale oma majapidamist püsti panna ei taha. Iseenesestmõistetavaks peetakse seda, et lähedal oleks kauplus, arstiabi, koolid ja lasteaiad ning kõik muu eluks vajalik.

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala 45 336 ruutkilomeetrit. Asustamata on kogupinnast lausa 22 593 ruutkilomeetrit. Ehk ongi põhjuseks see, et koondutakse siiski rühmadesse ja seatakse isiklikust ruumist olulisemaks mugav asustatus ning teadmine, et kõik vajalik on käe ja jala juures. Üksikutele uitajatele on ruumi Eestimaal küll. Neile, kes ei hooli lähedasest abist või üleaedsete olemasolust. Paraku nii visasid inimesi, kes iseendale tühermaale linna rajaksid, meil palju ei ole. See eeldaks eluks vajalike vahendite tagamist keerulisemal moel, minnes ajas tagasi ja kasvatades endale eluks vajalik suuremas jaoks ise.

Ei ole kindel, kas võrukad on liiga mugavad või piisavalt sõbralikud, et külg külje kõrval toime tulla. Kui asustamata maa pindala on linnadest suurim näiteks Pärnu linnas 487 ruutkilomeetriga, siis puudub see üldse Rakvere ja Võru linnas.

Ilmselt peab paika väide, et koondutakse pigem linnadesse ja maaelu surebki välja. Sama tõestavad ka näiteks hiljuti teemaks olnud Varstu teenuskeskuse piiratud lahtiolekuajad, mis inimesed liikuma sunnivad ja kodukohas teenuste kättesaamise võimatuks muudavad. Inimene on mugav ja selle vastu ei saa. Pigem kolitakse tiheda asustusega kohta, jäetakse hüvasti oma privaatsusega ning elatakse mugavustsoonis, kus kõik on kindel ja kättesaadav. Sellisel juhul ei pea tundma hirmu, et külapood või postkontor hommepäev kinni pannakse ja peab uusi lahendusi leiutama hakkama. Loodetavasti läheb Võru linnas veel kaua sinnani, kui suletakse viimane toidupood või mõni muu elutähtis asutus.