ARVAMUS

Alkoholikahjusid on hinnatud Eestis kõrgemaks kui raha, mida maksame riigieelarvest kaitsekulutusteks. Tegelikult aga ei jõua keegi kokku lugeda seda muret ja valu, ammugi valatud pisaraid, mida alkoholiga liialdamine on meie rahvale põhjustanud. Viinalembus ja purjus pea on võtnud tuhandeid elusid, rikkunud inimeste tervist ja omavahelisi suhteid, tekitanud sügavaid sotsiaalseid probleeme. Rääkimata mõõtmatust materiaalsest kahjust ja survest nii haigekassa eelarvele kui ka riigi sotsiaalkulutustele laiemalt. Kolmandik Eesti peredest on tundnud muret pereliikme joomise pärast, pooled Eesti täiskasvanuist on olnud mures sõbra pärast.

Nii ütleb kiretu statistika: 2013. aastal oli joobes 44 protsenti liikluses hukkunutest, 71 protsenti tuleõnnetustes hukkunutest, 56 protsenti uppunutest ja 42 protsenti enesetapu tegijatest. Peale selle on alkoholijoobe tõttu juhtunud muud õnnetused nagu kukkumised ja ka alkoholi põhjustatud haigused. Viinasurmad pole ainult lahkunute endi, vaid ka nende lähedaste ja tegelikult ka meie väikese ühiskonna tragöödia. Nagu ka rikutud elud ja tervis, mahajoodud inimväärikus ja loomata jäänud rahvuslik rikkus.

Seega tuleks tervitada iga sammu, mida riik astub selleks, et hoida oma kodanikke ja iseäranis noori. Seda enam, et viimased tõsisemad muudatused Eesti alkoholipoliitikas jäävad rohkem kui viie aasta taha. Mul on hea meel, et tervise- ja tööminister on läinud lahingusse eesmärgiga alkoholi liigtarbimist ja kättesaadavust vähendada. See võitlus ei ole kerge, sest oma kasumi pärast muretsevad tootjad, müüjad, reklaamiagentuurid, telekanalid, suhtekorraldajad, turundajad ja lobistid on juba vasturünnakule asunud. Kõlavad jutud vaba ettevõtluse piiramisest ja sellest, kuidas piirangute mõjul panevad kümned ettevõtted oma uksed kinni. Viimases julgen ma küll sügavalt kahelda. Ja kui panna kaalukausile rahva tervise kaitsmine ja mõnede ettevõtete ärihuvid, siis peaks iga inimene, kes muretseb Eesti hea käekäigu ja meie noorte tuleviku pärast, toetama sotsiaalministeeriumist tulnud ettepanekuid.

{fcomment}

Krabi poes öeldi Võrumaa Teatajale, et kehtestagu riik siis juba ka elamismaks, kuulekuse maks ning aitamegi nii kuulekalt riigikogulastel autosid liisida ja kütust tankida, muust rääkimata.

Õnneks tuvastas ka uuring, et automaks tooks eelarvesse lisaraha maal elavate inimeste heaolu hinnaga. Murelikud on kõik maainimesed. Murelikud on kohalikud omavalitsused.

Nädalapäevad tagasi põles Varstu vallas niisama hästi kui maani maha elumaja. Vald tahab aidata, ja aitabki, kuid võimalused on väga napid. Sellepärast kutsumegi tänases lehes vastu talve koduta jäänud inimest abistama. Koos suudame!

Samal ajal libiseb riik nagu NATO lennukid madallennul inimestest üle. Tuleb välja, et automaksu puhul nähakse rahasummat, kuid plaani ei ole, kuidas seda raha majandusse (näiteks teedesse) reinvesteerida. Parim sähvatus oli, et maateedel tuleks kiirust piirata, sest teed on kehvad!?

Omal ajal oli riigile võluvõtmeks kütuseaktsiisi kehtestamine, et selle abil maanteid korda teha. Mõnda aega nii oligi, kuid ühel hetkel seoti kütuseaktsiisi raha teedest lahti. Valitsus teeb kütuseaktsiisi rahaga, nagu tuju tuleb.

Rahvas võttis teadmiseks, et kes rohkem sõidab (kütust paaki paneb), maksab kütuselt aktsiisi ja teed muutuvad paremaks. Kas muutuvad? Talvel varahommikul Lõuna-Eestist pealinna sõites kohtab esimest lumesahka Harjumaal. Muidugi on ametnikud ennast kindlustanud igasuguste teedepuhastamise järjekordade ja kellaaegadega.

Selle taustal on sõiduautotasu maarahvale järjekordne stressitekitamine. Ilmaasjata ei ole Krabil legendaarset piimapukki, meenutamaks hooletut ja lõhkuvat poliitikat maaelu vastu.

Selle kiuste sünnib Paganamaa külje all Kiusajamäe põllu peal umbes kaheksa hektari suurune mustasõstraistandus, kus mõeldakse ka 1992. aastal asutatud Läti firma Spilva peale, mis kümmekond aastat tagasi hakkas Babite vallas moosi tootma.

On hirmutekitav, kuidas riik kaugeneb oma inimestest. {fcomment}