Koduvägivallast ja seksuaalvägivallast räägitakse meie ühiskonnas üha rohkem ning oma lugusid jaganud kangelased on sellele palju kaasa aidanud ja julgustanud ka teisi abi otsima, ütles president Kaljulaid täna tunnustusauhindu üle andes.

„Möödunud aastal oli oluline teetähis meie spordimaailmas avalikuks tulnud juhtumid laste väärkohtlemisest treenerite poolt. Ma loodan, et see arutelu läheb edasi, sest reaktsioonid on olnud seinast seina. On organisatsioone, kes on juhtunule väga adekvaatselt reageerinud, aga on endiselt ka suhtumist, et mis siis ikka juhtus või, et see juhtus ammu ja muidu on ju tegemist ühiskonnas toreda inimese, hea treeneriga. Seda enam tänan neid, kes on tulnud ja oma loo ära rääkinud,“ rääkis president Kaljulaid. „Öeldakse, et rääkimine on teraapiline. Ent kui ühiskondlik vastuvõtt on selline, nagu ta meil tihti on olnud, siis see kindlasti ohvrit ei toeta.“

„Kahtlemata on meie õigussüsteem ja õigusriik piisavalt tugev ja tahan julgustada kõiki inimesi kohtu poole pöörduma,“ rõhutas Vabariigi President. Ent tegusid pannakse toime ka olukorras, kus ohver on seisundis, kus ei suuda ise adekvaatselt toimuvat hinnata: „See ei ole õigustus. Nii tuleb üle käia seadusandlus, mis tegeleb vägivallaohvritega, et saada täpselt aru ja olla kindel, et süsteem ohvrit ei taasohvrista.“

Riigipea kiitis ka ajakirjandust, kes näitab järjekindlalt ka meie ühiskonna vähem ilusat palet. „Nende tehtud töö ja räägitud lood mõjuvad rohkem kui Euroopa riikide statistika, mille järgi on Eesti üks kõige vägivaldsem koht Euroopas. Ent peame siin paratamatult vaatama igaühe lapsepõlve, sest ükski inimene ei tule siia ilma geneetiliselt pahatahtliku ja vägivaldsena. See on üks viga, mida ühiskonnas kiputakse tegema,“ rõhutas president Kaljulaid.

Vabariigi President ja justiitsminister tunnustasid juba viiendat korda eeskujulikku ja innustavat valikut vägivallaennetajatest, kes levitavad vajalikku sõna, aitavad ohvreid, harivad kolleege ja spetsialiste ning toimetavad kohati väga konarlikul teel sallivama ühiskonna poole.

Vaike Kukk on olnud seotud peamiselt haridus-; sotsiaal-; noorsoo- ja lastekaitsevaldkondadega. Ta on olnud mitmete oluliste projektide algataja ja edendaja, olgu siis erivajadustega inimeste, alaealiste õigusrikkujate või lapsena seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute toetuseks. Näiteks algatas Vaike Kukk jalgrattasõiduprojekti, mille abil püüdis tõmmata tähelepanu lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute ehk ellujääjate vajadustele.

Roman Krõlov on aastaid nõustanud vägivallaga seotud osapooli. Ta olnud MTÜ Eluliin kauaaegne nõustaja prostitutsiooni kaasatutele ja inimkaubanduse ohvritele. Möödunud sügisel alustas ta koos politsei, ohvriabi ja prokuratuuriga sotsiaalkindlustusametis pilootprojekti, kus nõustati lähisuhtevägivallas kahtlustatavaid võimalikult koheselt, motiveerimaks vägivaldsest käitumisest loobuma. Kuigi projekt on praeguseks ametlikult lõppenud, on sellised vestlused saanud politsei ja Roman Krõlovi argitöö osaks.

Pille Tsopp-Pagan juhib Eesti vanimat naiste varjupaika – Tartu Naiste Tugi- ja Teabekeskust. Peale selle on ta algatanud mitmeid rahvusvahelisi projekte, osutamaks kitsaskohtadele ja sihtgruppidele, kes või mis ennetustöös rohkem tähelepanu vajavad. Olgu siis eakatele või sõltuvusprobleemiga naistele või hoopis kübervägivallale. Pille Tsopp-Pagan valiti ülemöödunud aastal Women Against Violence Europe organisatsiooni presidendiks ja täna jätkab ta asepresidendina.

OÜ Verge Eesti eestvedajad Martin Kallavus ja Airiin Demir on viinud vägivalla ennetuse uuele tasandile just konfliktsetes olukordades. Nad teavad, et oskus konflikte ennetada ja agressiivse käitumisega toime tulla on igale inimestega töötavale professionaalile vajalik. Martin ja Airiin kasutavad Norras juba pea 30 aastat tagasi välja töötatud Verge meetodit, mis just nende kaudu 2012. aastal ka Eestisse jõudis. Verge meetod arvestab osapoolte õigusi ja turvalisust ning seda on võimalik kasutada igas valdkonnas ja organisatsioonis, kus on head suhted olulised, näiteks hariduses, tervishoius, julgeolekus.

Toomas Liiva on Lõuna-Eesti prokurör, kes on oma töös proaktiivne, traumateadlik, kannatanukeskne ja võrgustikutööle orienteeritud. Toomas Liiva on andnud erilise panuse prokuratuuri esindamises elu- ja terviseohtlike lähisuhtevägivalla juhtumite ekspertgruppides ehk MARAC-ides. Lõuna-Eesti MARAC-id on Toomas Liivat iseloomustanud kui prokuröri, kes nihestab kannatanu kaitseks julgelt piire, loob kannatanukeskseid pretsedente, töötab empaatiliselt, professionaalselt ja väsimatult.

Karin Talviste on prokurör, kes on menetlenud nii lähisuhtevägivalla kui alaealiste kriminaalasju. 2019. aastal asus ta riigiprokuröri ametikohale, kus ta kannatanute, sealhulgas alaealiste kannatanute parem kaitse tagamiseks, aga ka lähisuhtevägivalla kuritegude menetluspraktika ja -põhimõtete ühtlustamiseks aktiivselt tegutseb.

Hannaliisa Uusma om sotsiaalkindlustusametis kindla käega vedanud 2016. aastast Ühendkuningriigis väljatöötatud ja Soomes laialt kasutatava MARAC mudeli (Multi-Agency Risk Assessment Conferences) võrgustikutöö laiendamise projekti ning töö on olnud nii viljakas, et 2020. aasta seisuga Eestis kokku 19 MARACi tuumikrühma, igas maakonnas vähemalt üks. Lisaks paneb Hannaliisa õla alla juba mitmel järjestikusel suvel Triigi Filharmoonias toimuvatele vägivallaalase teadlikkuse tõstmisele suunatud erinäitustele.

Statistikaameti andmeil on viimase 25 aasta jooksul tegutsevate mittefinantsala ettevõtete arv Eestis lausa neljakordistunud – kui 1995. aastal oli neid alla 24 000, siis 2019. aastal juba üle 95 000.

Statistikaameti analüütik Johanna Linda Pihlak tõi ameti blogis välja, et äriühingu, eriti osaühingu, loomine on Eestis elektroonilise registreerimise võimaldamise tõttu muutunud väga lihtsaks. Kui taasiseseisvumise alguses registreeriti ettevõte kümne päeva jooksul pärast kõigi registreerimisdokumentide esitamist, võib praegu hakkama saada vähem kui tunniga.

Keskmine ettevõte on aga aastate jooksul taandunud väga väikeseks: kui 1995. aastal töötas ettevõttes keskmiselt 18 inimest, siis 2019. aastaks kahanes see viie inimeseni, märkis Pihlak. 

Samas vaatamata rahvaarvu vähenemisele on ettevõtete töötajate koguarv läbi aastate vähe muutunud: aastal 2019 töötas tegutsevates ettevõtetes kokku vaid umbes 10 000 töötajat enam kui 1995. aastal.

Aastal 1995 andsid enim ehk 163 000 inimesele tööd mäetööstuse, töötleva tööstuse ja energeetika ettevõtted, 2019. aastal oli samades valdkondades kokku 120 000 töötajat.

2019. aastal olid suurima töötajate arvuga – 134 000 töötajat – teenindavad tegevusalad, ehk majutus ja toitlustus, info ja side, kinnisvaraalane tegevus, kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus, haldus- ja abitegevused, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, kunst, meelelahutus ja vaba aeg. 1995. aastal oli samas valdkonnas 68 000 töötajat.

Analüütiku sõnul oli murdepunktiks aasta 2010, kui teenindavate tegevusalade töötajate arv võrdsustus mäetööstuse, töötleva tööstuse ja energeetika sektori töötajate arvuga. Edaspidi hakkas see kasvama.

Töötajate koguarv aga vähenes sajandivahetuseni ja kasvas seejärel kriisiaastateni. Palgatud tööjõudu oli ettevõtetes kõige rohkem vahetult enne kriisiaastaid – 2007. aastal oli töötajaid 470 000. Pärast seda hakkas töötajate arv aastatel 2008–2010 järk-järgult vähenema, kahanedes 382 000 töötajale 2010. aastal. Taastumine toimus aastal 2011, kui töötajate arv oli ligi 396 000.

Viimasel viiel aastal on nii tegutsevate ettevõtete kui töötajate arv Pihlaku sõnul püsinud stabiilsena. Aastal 2019 oli 95 000 ettevõttes tööl 445 000 töötajat.

Samas tõi Pihlak välja, et olukorras, kus 25 aasta jooksul on ettevõtete arv neljakordistunud ja töötajate arv jäänud peaaegu samaks, on toimunud huvitav muutus – põllumajandus- ja tööstusvaldkonnast on töötajad liikunud ehitus- ja teenindussektorisse.