TÕLKIJA • Ruusmäelt kiviviske kaugusel metsa sees talumajas elav Kalev Kalkun pälvis äsja esimese eestlasena maineka Eesti‒Läti tõlkeauhinna Läti kirjaniku Nora Ikstena romaani „Neitsi õpetus” tõlkimise eest. Kahel varasemal aastal pälvisid auhinna lätlased, seekord tuli tunnustus koju. Eesti keelde ei tõlgita viimasel ajal just palju läti teoseid, sestap on auhind seda hinnalisem.

Jõuame Kalev Kalkuni talumajapidamise juurde ühel selgel talvepäeval, mil kitsas metsatee on lahti lükatud. Üksik talutare keset metsavaikust. Ja hoovis mitte ühtegi hingelist. Koputuse peale hakkab seest kostma kobinat ning uksele tuleb vastu naisterahvas, lai naeratus näol ja rätt peas. Ta on Kalevi abikaasa Ülle, kellega koos kuulus tõlk nüüd talu peab, seejuures oma niigi kasinast tõlkija palgast talule peale makstes. Koos Üllega jooksevad tulijale vastu kaks väledat taksikoera kutsikat, Katariina Rosalie ja Sofia. Mõlemad ühtviisi elavad – hüppavad üles, oodates mõnd hõrku maiuspala.

Toas võtab külalise vastu hubane maaelamine. Ahi on soojaks köetud ja artikli peakangelane, tõlk Kalev võtab koha sisse ahju ääres, sall ümber kaela mässitud. Ülle võtab istet toolil.

Olgu öeldud, et Kalev nõustus intervjuuga paraja puiklemise peale. Ent meie intervjuu ajaks on ta vaimu valmis pannud ja küsimuste ootel. Alustan.

‒ Nooh, kuidas siis huvi läti keele vastu tuli kah? Kuulsin, et olite juba poisikesena asja vastu huvi tundnud.

‒ Nagu ma oma tänukõnes ka välja tõin, olen sündinud Viitinas Haki talus. Seal paistavad Korneti mäed üle luhasoo. Läti oli kogu aeg silma all. Kornetis elasid enamuses eestlased, isiklikke kontakte lätlastega polnud.

‒ Aahah, jaahah!

‒ Esimene linn, mida elus nägin, oli Riia linn.

‒ Mhmh.

‒ Suured poisid küsisid, kas Riia linna tahad näha?

Kalev läheneb ja tõstab käed, justkui sooviga ka mulle Riia linna näidata. Tõmban instinktiivselt pea veidi kõrvale ja annan märku, et ma tean küll, mida see tähendab.

Kalev jätkab, jätkuvalt püsti seistes nagu koolipapa, et lätlasi oli ta varem näinud, aga läbi polnud käinud. Lapsepõlves karjas käies sattus talle kätte aga üks samoutšitel (tõlkes „iseõppija”, vene k), selle luges läbi ja sellest sai huvi läti keele vastu alguse. See juhtus kuuendas klassis.

Pärast seda, kui Kalev lätlastega kokku puutus, sai keelt kuuldud ja lisaks lätikeelset ajalehte lugeda. Võru‒Aluksne buss käis kodust mööda ja sellega sai Aluksnes käidud. Lätis oli tol ajal hea ‒ sildid olid kahes keeles, nii läti kui vene keeles, ka nende järgi sai keelt õppida. Sellist luksust nüüd enam pole.

Kalev poetab vahele märkuse, et Eestis pole praeguseni läti keele õppimisvõimalust ‒ läti keele õpikut. Tartus tehnikumis käies luges ta hoolsalt läti lehti ja sai juba siis lätikeelsest jutust aru. Peagi tellis ta omale ka läti kirjanduslehe Literatura un Maksla (Kirjandus ja Kunst). „Suurem rahvas, suurem kirjandus ning leht ka paksem kui meie Sirp ja Vasar,” võtab Kalev Kalkun kokku oma muljed seoses selle läti kirjanduslehega. Seal oli tervelt kaks lehekülge jutustusi ja kaks lehekülge luuletusi, eestlaste Sirp ei hakanudki jutte avaldama.

Ariste õpilane

Ülikoolis praktiseeris Kalev läti keelt legendaarse professori ja akadeemiku Paul Aristega. Ariste oskas läti keelt ja rääkis Kaleviga selles keeles, vahel juhendas ka. Eesti keele eriala valis Kalev ülikoolis oma lemmiku – Võru murde pärast. Kursusetöö valmis tal Tartu murdest ja diplomitöö Võru murdest. Juhendaja, professor Arnold Kask soovitas tal edasi minna õppima Riiga Läti ülikooli, kuna Lõuna-Eestis on palju läti sõnu ja Kalev esitaski ülikooli teadusnõukogule vastava taotluse. Siis aga selgus, et üks tudeng juba õpib Riias ja „Eesti NSV-l pole kahte läti keele oskajat tarvis.”

Kontaktid noorel keelehuvilisel noormehel siiski Lätiga jäid ning ta hakkas tõlkimisega pihta, esialgu Edasi „Herilase” rubriigis tõlkejutukeste ja naljanditega. Lisaks veel ajakirjas Noorus ja ajalehes Noorte Hääl.

Läbimurre tõlke alal tuli 1984. aastal, mil ilmus Kalev Kalkuni tõlkes Läti kirjaniku Andris Purinši noorsooromaan „Ärge küsige minult midagi”. See oli noore inimese poolt noortest kirjutatud raamat ja tekitas ka Eestis elavat vastukaja. Tõlkijat kutsuti koolidesse rääkima, kuna Eestis polnud tol ajal sellist noortekirjandust varem ilmunud.

Raske läti keel

Läti keelest oli tol ajal tõlkeraamatuid avaldada raske ja mitte seetõttu, et keel oleks olnud keeruline, vaid just selle pärast, et tõlkijaid oli palju. Läti keelest tõlkisid näiteks Oskar Kuningas, Ita Saks ja Valli Helde. Igal aastal avaldati mitu raamatut ja iga tõlkija igal aastal avaldada ei saanud. Tõlkija honorar oli tol ajal korralik, ühe tõlkeraamatu pealt sai 1500 rubla, see oli ligi 15 kuu keskmine palk.

Järgmine õnnestumine oli Kalkuni jaoks Läti kirjaniku Viktors Lagzdinši „Mõrv metsatalus”. Tegemist oli Eesti jaoks huvitava teosega, sest eesti kirjanduses tollal kriminulle praktiliselt polnud. Lugejatele teos väga hästi meeldis ja see kadus nii ruttu, et tõlkijal tuli hiljem omale üks eksemplar antikvariaadist muretseda.

Eesti laiema lugeja jaoks on Kalevi tõlgetest ilmselt kõige tuntum Janis Baltvilksi raamat „Vestlusi lindudest”, mida anti välja mitu suurt tiraaži, kokku 150 000 eksemplari.

Pärast Nõukogude aja lõppu kukkus senine tõlkesüsteem kokku, plaanid kadusid ja iga kirjastus hakkas ise teoseid otsima. Alates sellest ajast pakkus Loomingu Raamatukogu Kalevile tõlkida Anna Žigure teose „Läti maa ja taevas” ja Eesti Entsüklopeediakirjastus „Tubakaraamatu”.

Ühe põnevama teosena on Kalev tõlkinud Janis Lejinši ajaloolise romaani „Pitser punasel vahal”, mis räägib siinsete alade elust-olust tuhatkond aastat tagasi. Raamat jutustab ajast, kui liivlaste Talivald ajas taga eesti naisi ja eestlased ta selle eest elusalt sauna sisse suitsetasid. Lätis on raamat väga menukas – selle ainetel käivad lätlased Koiva äärest Talivaldi hõbedat otsimas. Nimetatud raamatut saatis Eestiski suur edu, ent kuigi sellele on Lätis juba kaks järge ilmunud, pole Eesti kirjastused soovinud seda välja anda. Üheks takistuste põhjuseks on asjaolu, et kirjastused ei soovi tõlgete eest maksta. Näiteks kui bürood pakuvad tõlke eest vanas rahas 125 krooni lehekülje eest, siis kirjastused kolm korda vähem.

Tõlkeauhinna saamist peab Kalev Kalkun Eesti suursaadiku Jaak Jõerüüdi teeneks, kes oli saanud välisministrid nõusse. Auhinna saanud tõlketeose autor Nora Ikstena on rahvuselt liivi juurtega nagu kõik peenemad inimesed Lätis. Raamat ise on avangardistlik. „Hullumeelne jaburus, väga raske raamat,” iseloomustab tõlkija seda kerge muigega. Samas on ta läti kirjandusest väga heal arvamusel ja tõenäoliselt kirjastused pakuvad ka tõlkeid, kui „Harry Potteri”, „Sõrmuste isanda” ja Julia Robertsi vaimustus läbi saab. Lätlased ise tõlgivad kaheksa kuni 12 eesti raamatut aastas.

Kui minema sätime, on selle loo peakangelane järsku kuhugi kadunud. Uksele tulevad saatma abikaasa Ülle ja kaks naksi taksikutsut.

KALEV KALKUNI CV

• Sündinud 24. märtsil 1949 Viitinas Haki talus. • Lõpetas Viitina kaheksaklassilise kooli.
• 1968. aastal lõpetas Tartu õpetajate seminari klassiõpetaja diplomiga. • 1973. aastal lõpetas Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala. Ülikoolis õppis eesti, soome, vene, saksa, läti ja rootsi keelt. • 1994. aastal läbis Austrias Innsbrucki ülikooli juures juhtimiskursuse. • 1995. aastal tegi Soome Oulu ülikooli juures soome keele kõrgtaseme eksami. • Olnud alates 1973. aastast Meremäe keskkooli õpetaja, 1976. aastast teatri- ja muusikamuuseumi direktor Tallinnas, 1980. aastast kirjastuse „Valgus” entsüklopeediatoimetuse teadustoimetaja, 1983. aastast kirjastuse Eesti Raamat tõlkekirjanduse vanemtoimetaja, 1989. aastast Ruusmäe põhikooli direktor ning saksa keele õpetaja, 2000. aastast Misso keskkooli saksa keele õpetaja ja alates 2001. aastast vabakutseline tõlkija ning tõlk. • Valdab soome, läti, vene ja saksa keelt. Toimetanud ja tõlkinud terve rea ilu- ja teaduskirjandust, lisaks tõlkinud tõlkebüroodele, asutustele ja eraisikutele tarbetekste. Läti keelest tõlgituna on ilmunud eraldi raamatutena 15 teost, neist viimane 2011. aastal Nora Ikstena „Neitsi õpetus”. • Peab talu Ruusmäel, abielus. Peres täiskasvanud poeg ja tütar.