ACTA-kired viisid tiigrihüppe-Eesti nii kaugele, et väidetavalt rahva mandaati omava Riigikogu poolt Eestis elavat rahvast teenima palgatud peaminister soovitas oma nõrgausulisematel alamatel kanda fooliummütsikesi ning ilkus kaitseministri ja Eesti küla hauarahu üle. See, et mingi ametnik võtab Eesti kodanikele kohustusi, ilma et vaevuks eelnevalt selgitama nendega kaasnevat, või valetab räigelt, pole enam juhuslik – nii tehakse meil järjest sagedamini. Solvav pole mitte ainult see, et tavakodanikku suhtutakse kui holoppi, vaid ka see, et meie ning meie põhiseadusliku õiguse – olla informeeritud – vahele kirjutatakse järjest salastamis- ja keeluseadusi juurde.

Viimase 20 aastaga on Eesti ühiskond jõudnud nõukogudeaegsest paljukirutud tsensuurist ametkondliku tsensuuri rüppe. Kui ajakirjandust on nimetatud neljandaks võimuks, siis Marju Lauristin on osanud selle võimu Eestis geneetiliselt pimedaks muundada. Me kurdame, et ajakirjandus on vigane, kuid ei märka, et paljudel juhtudel on tegu odava GMO-žurnalistikaga. Nimelt koolitatakse Tartus ajakirjanikke kümnetes kordades vähem kui ametlikku versiooni loovaid suhtekorraldajaid/pressiesindajaid. Meie praegune tsensuur on oluliselt rohkearvulisem, kallim ja totaalsem kui nõukogudeperioodi lõpukümnendil. Võimuesindajad ei räägi meiega enam otse. Pressiesindajast on saanud preestrilaadne tegelane, kes selgitab paganarahvale tema jumalate arvamisi, suhtumisi ja tegusid. Jumalad ise on sageli aga sedavõrd vastuolulised, et preestrid ja politrukid eelistavad konkreetsusele ümara jutu ajamist. Vägisi tahaks küsida, kas see ongi enam meie riigi võim?

Fooliummüts maha peaministri ees, kes suhtlusspetside abita rääkis ACTAst suisa Rimi-Leemeti meelekindlusega. Balti keti aegadest suurim (Eesti) maalaste protestiüritus näitas, et tema mure väärusuliste kahtlejate arvukusest oli põhjendatud. Näitas sedagi, et võimudel oleks aeg rääkida lihtsurelikega inimkeeles, mõnitamata ja kasutamata preestrite, politrukkide ning pressiesindajate vahendust.