Täppisstreik

20 ja rohkem aastat tagasi (issand, nii palju juba möödas?!), kui esimene Iraagi sõda lahti läks, ilmus laiatarbesse väljend „täppispommitamine”. Umbes, et ei puistata enam ülevalt sodi alla mõttega: „Küll mõni tonn ikka õigesse kohta läheb.”, vaid pannaks pomm tarku vidinaid täis ja see läheb täpselt sinna, kuhu tahetakse. Tabab seda, keda sihitakse. Oligi ka tollal suur hõiskamine, kui üks intelligentpomm läinud täpselt mingi staabi korstnasse. Kõmm ja kurid surnud. Tõsi, Saddamile nad pihta ei saanud.

Kogu niinimetatud tarkade tapariistade väljamõtlemise taga olla kaalutlus, et kui suvaliselt põrutada, saab peale vaenlasehingede hukka ka märkimisväärne hulk rahulikku elanikkonda. See tähendab, et kui uljas õhusõda on läbi ja algab okupatsioon (tänapäeval küll tuntud demokraatia ülesehitamisena), on jalaväelastel tegemist võrdlemisi pahase kohaliku kogukonnaga. Hüppesse minek ei ole soovitatav. Üks lapselaip paneb sadakond seni usuleiget meest Koraani ja Kalašnikovi järgi vaatama.

Midagi sarnast võib juhtuda ka streigiga. Nii nagu pommitamine on taktikaline võte, on seda ka streik. Pole juhus, et töösuhetes, majanduses kasutatakse üsna püssirohuhõngulisi väljendeid – võitlus, kaitse, rünnak. Samamoodi võib ette tulla ka tsiviilelanikkonnale liiga tegemist. Mida igasugu Haagi ja Genfi konventsioonid ju rangelt keelavad. Sest oletame, et saabuvas streigilaines minnakse ikka viimseni välja. Mis oleks kõige rajum streigiliigutus siinkandis? Ilmselt kogu maa delektrifitseerimine ehk mingi suure lüliti väljatõmbamine kuskil … kuskil elektrijaamas, vist. Kõmm. Vaikus ja pimedus. Mitte miski ei tööta. Läpakate akud saavad tühjaks, interneedus läheb maha, isegi sõimata ei saa. See on aga tegelikult ju kõige väiksem asi. Mida siin kirjeldada, igaüks võib ise ette kujutada. Või siis transport ei liigu enam. Või õed viskavad jalad seinale. Või, kes veel streikida on lubanud.

Kes pihta saaks – kõik rahulik elanikkond, streikijad sisse arvatud. Vigastab keegi seda suurt lülitit kasutades sõrme, läheb hospidali – aga seal on streik. Niikuinii voolu ei ole, pimedas näppu ei paika. Pooled pole töölegi tulnud, sest bussid ei käi. Ja nii …

Kelle peale pahaseks saadakse? Meil siin maal on streigikogemusega kehvasti, aga eks küsitagu rändavamalt rahvalt, kes on kuskile sisuliselt vangi jäänud, kui streik jälle lahvatab. Prantsusmaa … Kreeka, muidugi. Keda nad kiruvad? Elajalikku kohalikku valitsust, kes töörahvast maksudega nöörib? Tühjagi. Kogu sõim läheb laiskade prantslaste, kreeklaste pihta, kes ei viitsi tööd teha, vaid seeasemel mässata ja märatseda võtavad.

Täpselt samamoodi võib minna klassivõitluses. Jah, Andrus Ansip on muidugi tulnukas ja tšmo, Jürgen Ligi on lihtsalt väga halb inimene, üldiselt on valitsus ja Riigikogu üks seakari, nõus …, aga miks mina seepärast elektrita istun, buss ei käi ja nii …?

Nii võiksid ehk suured streigistrateegid hakata mõtlema, välja töötama võitlusvahendeid, mida võiks nimetada ehk täppsipommitamise, targa relva eeskujul täppisstreigiks, targaks streigiks. Nagu Setomaa peatoimetaja ja Eesti Rahvusringhäälingu Setumaa korrespondent Igor Taro oma telemõtiskluses nentis: pole päris õige öelda, et riik ei ehita teid, hävitab kohaliku elu ja nii …, kui on tegelikult väga selgelt teada, kes vastavad otsused vastu võttis. Öeldagu nende nimed, mitte lihtsalt umbkaudne: „riik”.

Igoril on õigus ja sedapidi edasi minnes – mõelge, õed-vennad klassivõitluses, välja siis selline streigivorm, mis läheb selle pihta, keda saate süüdlaseks pidada. Ehk: tõmmake siis, kui valitsus süüdi, Stenbocki majas elekter, vesi välja, visake toru hargile, kui Riigikogust helistatakse …, aga jätke nii-öelda tsiviilelanikkond võitlusest kõrvale.

Loomulikult võib siit edasi vastu vaielda – aga nii saaksid ikka pihta ilmsüüta kodanikud, kelle allkirjad eelnõudel ei seisa, kes lihtsalt töötavad seal …

Nojah. Eks siin või meenutada seda 13. sajandi alguse Prantsuse piiskoppi, kes, kui verejanulised ristirüütlid tulid küsima: mismoodi me nüüd seda katarite pesa võttes eristame õiged ilmsüüta kristlased ketseritest, kes mõõka väärt? Eminents Polla mõelnud kaua: „Lööge kõik maha, küll Jumal omad ära tunneb …”