Dekoreeritud jumalad

„Dekoreeritud jumalad”

katkendid romaanist

Saateks

Võrumaa Teataja toimetus pakkus mulle meeldiva võimaluse avaldada lehes katkendeid minu veebruarikuus ilmuvast raamatust „Dekoreeritud jumalad”, mis on järg 2008. aastal ilmunud „Detsembripäikesele”.

Nüüd, kus raamat on küljendatud ja selle mahuks kujunes 280 lehekülge, valisin avaldatavad katkendid (kokku 46 lk) täiesti vabalt süžee tegevust seostamata. Iga valitud osalõigu eel on märge, millistele lehekülgede lõik raamatus vastab. Usun, et valituga tutvumine suunab lehelugeja huvi peagi ilmuva raamatu läbilugemisele. Hoiatuseks niipalju, et „Detsembripäikest” lugemata muutub avaldatavate katkendite mõistmine raskeks.

Samas infoks, et kõigis Võrumaa raamatukogudes on vähemalt üks „Detsembripäikese” raamat. Mul on veel alles teatud hulk eksemplare. Kes soovib seda omandada, võib võtta ühendust VT toimetusega.

Kaugemas plaanis on mõlemad avaldada e-raamatuna.

Lühiülevaade raamatust „Dekoreeritud jumalad”

Raamatu proloogis ja esimeses peatükis keskendutakse taaskord Estonia huku küsimustele, millest oli juttu „Detsembripäikeses” ja mis mõjutavad jätkuvalt nii mõnegi ellujäänud asjaosalise elukäiku.

Edasine peamine tegevus toimub Sergejevi nime kandva Venemaa oligarhi ja tema kaaskondlaste pürgimuste taustal. Sergejevil, kes kavatseb end teostada Venemaa kõrgpoliitikas, tuleb arvestada parajasti käimasoleva Tšetšeenia sõjaga, mille valupunktid ühiskonnas külvavad oligarhi teele ületamatuid takistusi.

Värvikust lisavad Sergejevi kauni naise  eelistused ja mitme riigi luureorganite huvid. Kokkuvõttes, nagu elus ikka seovad tegevust traagika ja õnne köidikud.

Head tutvumist!

Enn Tupp alias Arju Virukas

Leheküljed 10–21

Tõe koefitsient*

Kõigist asjust, mis väsitavad,

ei suuda ükski rääkida:

silm ei küllastu nägemast

ja kõrv ei täitu kuulmast.

Koguja

Ma ei pea ennast nii kõvaks filosoofiks, et tõe koefitsiendile ajas ja oludes funktsiooni kujundada, aga matemaatikuna ebaõnnestuks see mul koguni,  sest minu meelest on tõde mitmepalgeline ja muudab oma meelt. Igapäevamõistust appi võttes võiks kinnitada, et seaduspärasuse puudumisel kõigub selle koefitsiendi väärtus kordades, sõltudes hinnanguist tõeotsija silmis.

Me võime oma elus tihti võtta näilist tõelise pähe, kuid seda ei saa alati põhjendada inimliku rumalusega, sest põhjuseks võib vabalt olla paratamatusest tingitud teadmatus.

Suur osa meist mäletab koolipõlvest tõsiasja, et jää ja vee tihedus erineb vaid kümnendiku võrra. Oma silmapettele toetuva nägemismälu järgi kujutleme ometi, et jää ujub peaaegu tervenisti veepinnal, ega usuks omi silmi, kui näeksime korraga ka jäämäe veealust osa, mis vastavalt füüsikalisele tõsiasjale ongi veepealsest korda kümme suurem.

Igapäevaelust leiab teadmatuse või pärsitud ettekujutuse võrdlevaks iseloomustamiseks rohkemgi näiteid.

Just selle teadmatuse fenomeni üle mõtiskles Eesti kaitseminister, kes oli parajasti lõpetanud referendi toodud dokumentide läbilugemise, tõusnud  töölaua tagant ja asunud hetk pärast ringutamist kabinetis ringiratast tiirutama.

31. augusti seisuga olid Vene väed viimaks Eestist välja viidud. Jäänud oli vaid tuumaallveelaeva imitatsiooniks kasutatud aegamööda jahtuv reaktor Paldiskis. Selle lõplik koristus pidi toimuma enam-vähem aasta pärast.

Asjade käik oleks pidanud ministrit rahuldama, kuid ei, hinge vaevas mingi seletamatu rahutus, justkui võiks või isegi peaks kohe suur jama juhtuma. Samas puudusid viimastel nädalatel läbiloetud informatsioonis mis tahes võimalike kataklüsmide kohta vähimadki viited, kui maavärin, mis siin kandis nagunii uskumatuna tundus, maha arvata.

* Teabeallikatena on järgmises peatükis kasutatud intervjuusid Eesti riigiametnikega; Rootsi sõjaväeluure erru läinud ja anonüümsust palunud kõrge ohvitseri ütlusi; Venemaa Balti mere laevastiku allveelaevade gruppi inspekteerinud kaitseministeeriumi komisjoni mereväeinsenerist liikme ning kõrge FSB ametniku kaudu hangitud infot. 

27. septembril pidi Eestisse visiidile tulema Poola kaitseminister. Poola sõjaväeatašee, kes oli alles nädal tagasi käinud Eesti kaitseministri juures akrediteerimisvisiidil*, helistas 26. septembri hommikul kaitseministri käsundusohvitserile, et tahab oma ministri visiidis veel midagi täpsustada, ja soovis, et minister leiaks tema vastuvõtuks aega veel samal päeval alates kella 17.

„Mida kuradit ta veel peaks täpsustama?! Visiidi käik on üksipulgi paigas, protokollibüroo on asjaosalistele kava välja saatnud ning sellega peaks see teema lukus olema,” mõtles minister ja sõnas käsundusohvitserile: „Eks tulgu siis, kui midagi pakitseb, aga üle poole tunni mul aega ei ole!” Seda nõusolekut andes mõtles ta aga nördinult, et alatasa venib tööpäev ristiinimese omast paar tundi pikemaks, rääkimata nädalalõppudest.

Täpselt kell 17 oli poolakas kohal.

„Rõõm teid taas kohata, pan kolonel,” ütles minister tervituseks. „Loodetavasti ei tulnud te mulle teatama, et teie minister oma visiidi ära jätab!?”

„Oh ei, muidugi mitte, härra minister! Tahtsin lihtsalt enne visiiti teiega natuke mõtteid vahetada, sest see akrediteerimine oli nagu ikka ametlik ja kuivalt protokolliline. Ega seal inimesejuttu ajada saanud.”

„Kas kolonel soovib neljasilmajuttu või võib käsundusohvitser protokollijana kohal olla, sest referendil lasin juba koju minna?”

„Jajaa, ikka kolmekesi,” kostis külaline. Samal ajal asetas pan kolonel oma paari diplomaadikohvri paksuse tumepruunist nahast „portfello” nahkdiivani ja tugitoolide vahel paiknevale lauale ning koukis sealt välja valge kuldäärtega karbi, mille küljel ilutses suur püstkiri: Chista Wodka Wyborova. Sõnadega „see on parim neist, mida selle nimetuse all tehakse” asetas ta pudeli kõrvale paarisajagrammise musta kalamarja karbi.

Minister vaatas kolonelile pikalt otsa ja mõtles, kuidas ta peaks sellele „demaršile**” reageerima. Vaatas, kuni viimaks jõudis otsusele.

„Tänu muidugi „jutuajamisele” tulemast … Alates kella viiest,” alustas minister irooniliselt, „aga see viimane, nimelt see CWW, on teie poolt, kolonel, tõenäoliselt diplomaatiline viisakus, mida mul kui kunagisel sõjaväelasel tuleb „paratamatu” väärikusega hinnata.” Ta vangutas väheke pead, pöördus siis käsundusohvitseri poole ja jätkas: „Kapten, helistage alla autojuhile, et ta nendest toiduainetest, mis ta mulle täna ostma pidi, ühe saia üles tooks! Edasi kombineerige referendi juurest pitsid, tassid ja nuga ning keetke teed!”

Ehkki minister oli endale ennist lubanud, et see omapärane visiit ei kesta enam kui pool tundi, venis kolme mehe jutuajamine vähemalt poolteisetunniseks.

Hetkeks lisandus vestlusringi isegi neljas mees, sest kui minister ütles, et Poola kõrgemate sõjaväelaste hulgast tunneb ta hästi vaid ühte admirali, aga tema nime ei paindu keel kahjuks välja ütlema, sest see algab nelja järjestikuse kaashäälikuga, naeris atašee nii et küll sai ning otsis admirali kiirelt telefoni otsa.

* Sihtriiki tööle asuva diplomaadi ametlikud tutvumis- ja tutvustusvisiidid.

** Diplomaatilisest suhtlusraamistikust väljaspoole jääv aktsioon. 

Koosistumise lõpus võttis minister poolaka visiidi kokku humoorika repliigiga:

„Tänu veelkord selle omapärase visiidi eest, aga asjale hinnangut andes tuleb mul küll õnne tänada, et ma ei ole näiteks Vene kaitseminister, sest Moskvasse on akrediteeritud vähemalt 80 riigi atašeed ja kui kõik nad järgiksid Poola sõbralikkust, siis ei peaks isegi venelase karastunud tervis vastu, ammugi veel minu.” Poolaka lahkumisel lisas, et homme hommikul on tema, peastaabi ülem, protokolliesindaja ja käsundusohvitser ministril lennuväljal vastas ja kella 11-ks on samas  üles rivistatud vahipataljoni auvahtkond.

Hommikul veidi enne kella 10 sai minister teate, et Poola kaitseministri lennuk küll startis Varssavist, kuid 15 minutit hiljem pöördus lennuväljale tagasi.

Käsundusohvitser, kes selle teate saamise hetkel parajasti ministri kabinetis viibis, sõnas seepeale ministrile naljatades: „Võib-olla unustas pan kolonel oma eilse visiidi peapõhjuse ütlemata.”

Et Poola ministri visiidi ärajäämise põhjusena oli nimetatud mingit Haitil paiknevate Poola rahuvalvajatega toimunud intsidenti, jäi minister mõttesse.

See ei saanud olla oluline põhjus jätta ära pikka aega planeeritud ametlik visiit.

„Kapten, otsi pan kolonel üles ja las tuleb minu juurde visiidi ärajätmise tegelikke põhjusi selgitama. Nii kiiresti, kui võimalik, aga ilma CWW pudelita. Piisas eilsest!”

„Kohe korraldan, härra minister!”

Kahe tunni pärast oli pan kolonel taas platsis ja teatas süüdlaslikult, et temale öeldi vaid ametlik põhjus, mida ministergi teadvat, kuid ta on uurinud oma tutvusi kasutades tausta ja soovitab ministril veel kord oma sõbrast admiraliga rääkida. Nii valiti taas admirali telefoninumber.

„Ilusat varast pealelõunat, pan admiral! Me peame vist otseliini sisse seadma, aga seekord on mul sulle tõsine küsimus. Sa pidavat teadma, miks minister Eesti-visiidi ära jättis.”

„Teevad siin suurt saladust. Ütlen sulle otse, et venelased planeerisid allveeõppuse. See algas täna. Ma ei taha enamaga spekuleerida, aga arvatavasti tulevad nad Poola ranniku lähedale kooberdama. Pelgame isegi, et territoriaalvette, mida meie kui NATO kandidaatriik võtame väga tõsiselt. Sellest ongi kogu see jama.”

„Aitäh, vana sõber, informeerimast ja katsuge neil natuke nina väänata. Head päeva jätku!”

„Vot nii,” jätkas minister Poola atašeele otsa vaadates, „ei saa me läbi Venemaata, ei Poola ega Eesti.”

Venelaste õppus jättis ministri külmaks, Eestil puudusid selle seireks nii või teisiti vahendid. Teda pani imestama, miks aastat poolteist tagasi olid poliitikud varjatud  survele järele andnud ja kehtestanud  territoriaalmere laiuseks neli miili, mis võimaldas võõrastel allveelaevadel Soome lahes end näitamata vabalt edasi-tagasi patseerida. Jah, hea oli seegi, et hilist imestamist ei saanud keegi survestada.

•

Järgmise päeva hommikul üllatati valitsuse liikmeid erakorralise kabinetiistungi kokkukutsumisega.  President ja peaminister olid saanud esimesena teate öistest traagilistest sündmustest Utö saare lähistel. Võidi vaid kaasa tunda ja pääsenute kodumaale toimetamiseks valmistuda. Kinnitati erikomisjon katastroofi asjaolude selgitamiseks ja hukkunute perekondade hädavajalikuks abistamiseks.

Tõdeti, et suurõnnetuse põhjused ja tagajärjed on võimalik välja selgitada vaid koostöös Rootsi ja Soome valitsusega.

Valitsuskabineti liikmed mälestasid hukkunuid leinaseisakuga ja edasi jätkati teiste pakiliste päevakorrapunktide arutamist.

Kultuuriminister, kes istus kaitseministri kõrval, kummardus viimase kõrva juurde ja ütles midagi sosinal, selle peale võttis kaitseminister pastaka ning kritseldas paar sõna märkmikku, rebis siis lehe välja, murdis kokku ja lükkas kultuuriministri ette.

Arvestades Poola admiralilt saadud infot, ei uskunud kaitseminister, et Poola ranniku lähedal õppusi pidavad Vene allveelaevad võinuksid peaaegu 1000 kilomeetrit 
eemal paikneva Utö saare lähedusse eksida, aga ometi oli ta tollele märkmikulehele kirjutanud: „Põrge allveelaevaga!?”.

Nende kahe – hüüu- ja küsimärgi lisamisega pani kaitseminister eneselegi aru andmata paika teema olemuse, mille käsitlemise jätkuna nägi  edaspidi trükivalgust tuhandete lehekülgede kaupa materjali.

•

1994. aasta mihklipäeva hommikut Stockholmis võis võrrelda 1628. aasta 10. augusti hommikupoolega, kui kuninglik Vasa kõigi kaldaile kogunenute silme all skääri voogudesse vajus ja pooled pardal olijaist endaga kaasa võttis.

Kui laeva omanikuõigus aluseks võtta, siis oli öösel põhjaläinud Estonia kapitalis rootslastel vähemusosalus, kuid uppunud reisijaist olid enamus rootslased. Traagika puudutas otseselt nende tuhandeid sugulasi ja lähedasi ning tabas välgulöögina Rootsi üldsust.

Teisalt võis enam kui paar-sada aastat rahuaega nautinud Rootsi üldsuse reageeringut Estonia hukule võrrelda tunnetega hommikul, kui teatati peaminister Palme mõrvast.

•

Eelmisel õhtul Mälareni-äärses luureresidentsis suurepärast õhtusööki nautinud ja kõikvõimalike üllatuste puhuks stsenaariume kavandanud kolme riigi kuuele luureagendile tuli teade katastroofist kui rikkiläinud kraanist uhkav külm  dušš.  Lahendada tuli korraga mitme tundmatuga võrrand, aga tõenäosus, et selle lahendamine üleüldse võimalikuks osutub, oli väga madal.

Venelased püüdsid pärast hilisõhtust saatkonda jõudmist oma keskuselt olukorrast ülevaadet ja täpsustatud juhtnööre saada, kuid neid ei informeeritud kuidagi ega antud ka tegevusjuhiseid. Kahel Rootsi agendil oli teada vaid niipalju, et laevaõnnetus võib olla seotud tundmatute allveelaevade tegutsemisega Utö ja Gotska Sandöni saare ning Kõpu poolsaare vahelises akvatooriumis.

Ameeriklased magasid rahulikult teadmisega, et kella seitsmeks peavad nad erioperatsiooni korraldamiseks sadamas olema. Aga kui nad varahommikul häire korras äratati, unustasid nad Rootsi kostitajaid õhtuse söömaaja eest isegi tänada.

•

Pisut pärast kella 4 helistas Znamenkal kaitseministri juures toimunud  nõupidamiselt naasnud välisluure ülem saatkonda Stockholmis ja äratas sinna puhkama läinud agendid. Mõneminutise asjaloo kirjeldamise järel andis ta käsu leida kas elavalt või surnult kaks laevas olnud välisluure kaastöölist ja kolm ülisalajaste dokumentide kopeerijaist reeturit.

•

29. septembri varastel hommikutundidel jätkusid Estonia hukkumispaigal veel päästetööd, seega polnud Balti laevastiku juhatajal võimalik asuda slepist lahtipääsenud 500 tonnist allveelaevamaketti otsima.

Õppusel osalenud allveelaevadel Sviril ja Neval kästi tõmbuda Eesti merepiiri lähedale, kus neid juba 
ootas kolmas õppustel osalenu – periskoobi sügavusel hulpiv maketikaotaja, ning tõusta vargsi pinnale ja käivitada akude laadimiseks mootorid. Laevastiku juhataja oli saanud mereväe juhatajalt kategoorilise käsu makett ehk allveelaevnike kõnepruugis bolvanka 24 tunni jooksul üles leida.

Ülesande keerukuse üle oli raske otsustada. Arvatavasti hõlmas otsinguala vähemalt 30–40 ruutmiili ning sellises olukorras mängis juhataja admiralipagunite pealejäämisel suurt rolli õnn.

Pealveelaevade kasutamine tuli otsinguis välistada, jäid vaid õppustel osalenud maketivedaja ning Neva ja Svir, kui nad olid õhtupimeduse saabumiseks jõudnud oma akud taas sukeldumisvõimeliseks laadida.

Kogu järgnev pingsais otsinguis möödunud öö jäi siiski tulemusteta, makett leiti alles järgmisel ööl. Tulemus mahtus küll käsus märgitud ajaraamidesse, kuid kohe kerkis uus häda. Makett oli vaja transportida Kaliningradi oblasti Baltiiski mereväebaasi. Selle operatsiooni salajas hoidmine oli omaette kunsttükk ja tulemuslikuks tegutsemiseks tehti Kaliningradi sadamas üks parajasti püügile asutav kalatraaler selle alalisest meeskonnast puhtaks ning asendati kaluriteks riietatud sõjalaeva meeskonnaga. Seejärel sai viimane käsu suunduda täiskäigul bolvanka leiukohta.

Maketi transportimise aktsioon õnnestus alles siis, kui õppuste staabina tegutsenud tehniline abilaev Majak selle rippu vinnas ja see appi rutanud traaleri küljes oleva pontooni abiga horisontaalasendisse veeti. Baltiiskisse jõudis karavan alles kolme päeva pärast.

•

29. september oli alates varastest hommikutundidest Rootsi peaministrile üks tema ameti, aga võib-olla ka elu raskemaid päevi. Pärast kõiki toiminguid ja avalikkusega suhtlemist lasi peaminister anda kaitseväe juhatajale käsu koostada hiljemalt  järgmiseks hommikuks ülevaade Rootsi rannikul tundmatute allveelaevadega toimunud intsidentide kohta. Nõutud tähtajaks oli peaministri lauale laekunud järgmise sisuga dokument. 

Konfidentsiaalseks tunnistatud kuningliku riigisaladuse 
seaduse  alusel, märge kehtib 
kuni 1. oktoobrini 2019.

Kellele: peaministri kantselei

Kellelt: kaitseväe juhataja ametkond / sõjaväeluure mereüksus

Aeg: 30. september 1994

Eesmärk: lisainformatsioon seoses reisipraam Estonia katastroofiga

RAPORT-MEMORANDUM

Kuningriigi julgeolekualane „piiratud” ja „konfidentsiaalse” taseme informatsioon aastatel 1980–1990 sisaldab vähemalt tosina intsidente tundmatute allveelaevadega, mis paisusid ajuti kahetsusväärseteks skandaalideks.

Võõra päritoluga allveelaevade tegevuse eesmärk jäi tavaliselt arusaamatuks, välja arvatud juhtum, mis ajakirjanduse aktiivse tegevuse tõttu sai üldsusele tuttavaks kui „Whisky on rocks”. See oli  ühe NSVLi allveelaeva U137 (modifikatsioon NATO koodisüsteemis Whisky) avastamine madalikul Lõuna-Rootsi skäärides, mille põhjuseks NSVLi välisministeerium väitis olevat navigatsioonilise eksituse.

Rannakaitse sonarid on salvestanud hulgaliselt helimaterjali, mida võib ja on peetudki võõraste allveelaevade tekitatud helideks. Samas on poliitilisest ebakindlusest mõjutatud asjatundjad omistanud neid helisid ka räimeparvedele, hülgeile või isegi ujuvatele naaritsatele. Seega pole kunagi olnud täit selgust ega kindlust, mis täpselt toimus.

1980. aastatel,  USA president Reagani valitsusajal, arvestades kahe suurvõimu kokkupuutepunkte, tõusis Läänemere strateegiline tähtsus. Eelmainitud vastasseisu suurenemisel vajasid suurriigid Rootsi skääre lihtsalt oma allveealuste peidupaikadeks.

Arvestades eelmainitud tegevuse ebaselgust, puuduvad Rootsi kaitsejõududel otsesed ning konkreetsed tegevusjuhised, kuidas intsidentidele reageerida. Omamata täit selgust, kas reageerimine võiks olla ainult poliitiline või peaks toimuma adekvaatne, jõu seisukohalt lähtuv vastuaktsioon, võib tegevus osutuda ebaproportsionaalseks.

Pärast NSVLi lagunemist ja külma sõja lõppu ei saa pimesi viidata vaid idasuunalisele ohule, sest Venemaa Balti mere laevastik ei ole hetkel võimeline läbi viima mastaapseid õppusi, millele võiks eelneda või millega kaasneda allveeluure.

Viimane kahetsusväärne juhtum territoriaalvetest pärineb käesoleva aasta 20. augustist ja annab tunnistust sellest, et veealune aktiivsus on end Läänemerel taasilmutanud. Kalmarsundis Oknö poolsaare lähistel avastas piknikut pidav perekond Svensson ootamatult kaldast paarisaja meetri kaugusel vees objekti, mida võis käsitleda periskoobina. Laevanduskogemustega pereisa helistas otsemaid politseisse, kust omakorda informeeriti laevastikku. Kahe tunni jooksul blokeeriti Kalmarsund nii põhjast kui ka lõunast. Ajakirjandusele serveeriti reageerimine õppusena, kuid   tundmatut objekti ei tabatud.

Arvestades viimati nimetatuga viidi mereväe sonarisüsteem ja patrullteenistus kaheks kuuks kõrgendatud valmisolekusse ning 28. septembri õhtul kell 20.32 avastati neutraalvetes Gotska Sandöni saarest 27 miili idas võõras allveelaev, mille sõukruvi heli sisaldub mereväe kartoteegis. Varem on seda mitu korda avastatud liikumas Kaliningradi Karlskrona teljel. Allveelaev liikus tasasel käigul kiirusega kaheksa sõlme, null kursiga. Tänu sobivale juhusele oli võimalik allveelaeva päritolu kohta aru pärida informeeritud Vene ametiisikult (diplomaadilt), kuid viimane allveelaeva Vene omaks ei tunnistanud.

Meie allveeseire jälgis objekti tegevust kuni Kökari saareni, kus pärast kella 00.17 ajal tehtud 180° kursipööret toimus selle kruvihelis arusaamatu muutus. Lisandus tundmatu heli, mida ei olnud võimalik ilmeksimatult allveelaeva kruvina tuvastada.

Hiljem, pärast nõrka plahvatust meenutavat heliamplituudi tõusu, tundmatu heliallikas hajus. Sonari püütud tuvastamata heliallika sumbumine langeb ligilähedaselt kokku Estonia „Mayday” registreerimise ajaga. Veelgi hiljem oli heliallikat seoses päästeoperatsioonidega raske eristada või avastada. Võib oletada, et lahkuti Eesti ranniku suunas Hiiu madalale.

Sellega mereväeluure informatsioon ammendub, sest meil puuduvad volitused analüüsi jätkata. 

Peaminister luges raporti läbi, tõusis püsti ja hakkas kabinetis närviliselt edasi-tagasi käima. Oleks äärmiselt ebameeldiv kui Estonia hukk oleks kas või kaudseltki võinud olla seotud sellega, et Rootsil puudub selge pilt sellest, mis tema territoriaal- või ka majandusmeres toimub.

Teda oli see ettevaatlik, isegi allaheitlik välispoliitika, mida Rootsi pärast külma sõja lõppemist, ajast ja arust läinud neutraalsuse sildi all jätkas, ammu nördima pannud. Neutraalsust kui poliitilist mõistet ei eksisteerinud maailmas enam ammu, isegi sõna ise oli asendatud „mitteühinemisega”, mis tähendas blokkidest kõrvalejäämist.

Möödus mitu minutit. Viimaks läks peaminister tusasena töölaua juurde ja vajutas nupule. Vastas referent. Peaminister sõnas lakooniliselt: „Paluge julgeolekunõunikul minu kabinetti tulla! Tänan!”

„Jah, härra peaminister!” vastas referent, mis kõlas nagu oleks Sir Humphrey Appely vastanud peaminister Hackerile*.

Julgeolekunõunik tuli.

„Bo,” alustas peaminister, „mida põrgut tähendab raport-memorandumis see viimase lause teine pool, et „puuduvad volitused analüüsi jätkata”.”

„See tähendab, et mõni aasta tagasi piiras Rikstagi komisjon luure volitusi nende mereintsidentide uurimisel.”

„Huvitav, mis põhjendusega?”

„Välisministri ettepanekul, kes omakorda käis selle „targa” idee välja pärast kohtumist USA riigisekretäriga.”

„Vaat nii! Heia, Sverige! Tervitame siis Rootsi „neutraliteeti” või mitteühinemist!” põrutas peaminister. „Olen seni aru saanud, et 
ookeanitagused võivad juhtida ikka vaid natokaid, olgu nad minu pärast siis kas või meie vennad skandinaavlased …”

„Tegelikult on meil üht-teist selle öö eetri kuulamisest, kõigepealt Gotlandi jaamast. Loodetavasti ma ei pahanda peaministrit, kui ütlen, et küsisin „humanitaarabi” korras lisa Bornholmi jaamast, mis on Taani ehk siis natokate oma.”

„Noh! Lao välja!”

„Lisaks meie sonaritele, mis selle 0° või siis 360° kursiga liikuva submariini avastasid, kinnitavad kõik need lindid, et toimus venelaste allveeõppus. Huvitav on asja juures see, et nad on ise mitut sorti lahtist teksti eetrisse läkitanud.”

„Mis põhjusel?“

„Arvatavasti sellepärast, et tahavad end endiselt Läänemere isandatena näidata.”

„Las välisministeerium uurib diplomaatilisi kanaleid kaudu seda venelaste värki ja kui luurel on rahvusvahelise memorandumi alusel mingid kontaktid teoksil, siis nemad ka. See juba praegu meie käsutuses olev informatsioon on küllaldaseks aluseks neid kutsika moodi ninapidi pissi sisse torgata. Tunnistagu, siis võime neile kinnitada, et meiegi pole skandaalist huvitatud.”

„Toetan teie arvamust, härra peaminister, ja teen teie nimel vastavad korraldused. Rikstagi kaitsekomisjon tahab esmaspäeval kabinetiga ühisistungi korraldada, selleks ajaks, ehkki nädalavahetus on vahel, peaks venelaste vastus teada olema.”

„Veel üks küsimus. Kas tõesti mõnda meie allveelaeva luuramas ei olnud?”

„Toetudes kaitseväe juhataja informatsioonile, siis mitte, kuid ei saa välistada mõne meile sõbraliku naaberriigi oma. Neilgi on iseäraliku kruviheliga isendeid. Teades, et venelased ise lahkelt lekitasid teaberaasukesi õppuste toimumisest, siis ei saa laiem huvi meid sugugi imestama panna.”

•

Leheküljed 46-51

Edik embas mind ja sõnas naerdes: „Добро по-жаловать на родинy”**

Tõdesin järsku ülima selgusega, et Edik ja Kirill olid täiega märki pannud. Olin sündinud Petrikovos Krasnojarski krais, seega oli Venemaa mu sünnimaa ning Petrikovos sündinud Petrinen jõudis taas sünnimaale.

Ediku auto äratas usaldust. See oli Jeep Cherokee ja näis pealegi uhiuus.

Nähes mu hindavat pilku, küsis Edik: „Tead, miks Venemaal maasturid moes on?”

„Mis siin teada, Venemaal pole ju Lääne-mõistelisi teid.”

„Jutt jumala õige,” kinnitas Edik, „aga kuuekümnendatel seisis poliitbüroo silmitsi tõsise küsimusega, kas ehitada teid või liiklusvahendeid à la tanke, millega kõikjalt läbi saab. Teed oleks mitu korda kallimaks läinud. Nii et gaas põhja ja minekut!”

„Arvan, et võin sulle ajaloost isegi näiteid tuua, mis Venemaa teede ehitusraskusi illustreeriksid.”

„Noh,” õhutas Edik.

„Peeter planeeris Nevski prospekti noolsirgena Nevski kloostrist Admiraliteedini, aga kui see seitsmesaja viieteistkümnendal valmis sai, oli sellel ometi jõnks sees. Brigaadid, kes vastaspooltelt ehitasid, ei suutnud otsi täpselt kokku viia ja töödejuhataja maeti jõnksu kohal prospekti alla.” 

* Tegelased Jonathan Lynni ja Antony Jay raamatus ning teleseriaalis „Jah, härra peaminister“.

** „Tere tulemast kodumaale!”

„Seda kõverust ma tean, aga sellest töödejuhataja matmisest ma küll pole kuulnud,” nentis Edik.

„Ega sa ometi arva end „minu” kodumaa ajalugu minust paremini tundvat,” kommenteerisin. Edik ainult muheles ja ma küsisin edasi: „Kuhu me siis nüüd õieti läheme? Ega sa kavatse hakata ometi siit autoga Moskvasse või Peterburi sõitma?”

„Valdaisse läheme. Sergejevi maaresidentsi.”

Kohtumine Sergejeviga pidi toimuma Valdais, mis selle maaresidentsi paiknemise mõttes tähendas vaid geograafilist ala – sellenimelist kõrgustikku, sest see asus kusagil Valdai järve sopis, Roštšino asulast hulga kilomeetreid kirdes.

Teel pärisin Eduardilt teavet Venemaa elu-olu kohta. Kõigepealt uurisin, kas kapitalismi metsik periood hakkab juba läbi saama. Ma polnud Venemaal üle aasta käinud ning Hiiumaal, kus vaid Eesti TV kanaleid nägin, oli nende kaudu saaud info olnud episoodiline ja kallutatud.

„Suurerastamised on enam-vähem toimunud. Selles mõttes on teatud rahunemine. Mis puudutab kesk- ja väikeettevõtlust, siis totaalne korruptsioon ei lase selles veel niipea korda luua. Siin ei ole Venemaal demokraatiaga midagi peale hakata, aitaks vaid opritšnina*.”

„Nojah, ega see mingi 
uudis olegi. Venemaal ei ole seadused kellelegi kunagi peavalu valmistanud, pigem on peavalu tekitanud ikka viin ja valitsejad. Aga räägi mulle nüüd, kui me omavahel oleme, ka minu kaitsesubjektist Sergejevist. Kas ta ikka võttis seda üleskiitmist kuulda, mis te talle minu kohta hambasse puhusite?”

Teel Novgorodi ja Ilmeni järve poole penikoormaid mõõtes sain teada, et Sergejev oli Nõukogude ajal olnud niinimetatud ettevõtlusdissident. Seda laadi venekeelset sõna kuulsin esimest korda. Eestis tituleeriti neid tegelasi tavaliselt põlastavalt – minagi põlastajate hulgas – ärikateks või veel hullem, Viru ärikateks.

Oli selle semantikaga kuidas tahes, aga Moskva ülikooli matemaatikateaduskonda tal lõpetada ei lastud, sest pärast 1980. aasta Moskva olümpiamänge heideti ta neljandalt kursuselt välja. Kuulujutud käisid, et valuutamahhinatsioonide eest välismaalastega. Peaaegu kuni 1990. aastani katab Sergejevi elukäiku uduloor. Päris kinni ei olevat ta siiski istunud, kuid mis sellisel juhul see „poolkinni” tähendas, see ei jõudnud mulle pärale.

Igal juhul oli tal 1992. aasta saabudes küllalt raha, et asutada pank, mis senini edukalt ja päris kobeda kasumiga töötab. Tema muist varadest sain teada niipalju, et ta on ühe Siberis asuva alumiiniumikombinaadi peaosanik, ühe telekanali enamusaktsionär ja veel osanik mitmes Uurali ettevõttes. Kõike seda polnud üldsegi vähe. Eduard lisas veel, et Sergejevile peab au andma: oma äri esimestel aastatel investeeris ta ettenägelikult ning oli tagasihoidlik isikliku elu rahastamisel. Alles nüüd, mil ta tundvat jalgu tugevalt maas olevat, on ta hakanud laiemalt kulutama.

Mida tähendas ühe Venemaa magnaadi tagasihoidlik või lai elu, ei osanud ma ette kujutada.

„Kuule, Edik! Mis see lai elu tänapäeva Venemaa mõistes on? Omal ajal oli vürst Šeremetjevil 500 teenijat ning kõik Briti ja Prantsuse ülikud imestasid. Ühelgi nende riigi kõrgel aadlikul, kui kuningad kõrvale jätta, ei olnud kunagi üle 30 teenija olnud. Ma ei tuleta meelde Türgi sultanit, kel olevat 700 naist olnud, sest need osutasid teistsuguseid teenuseid ja neidki harva, sest sultan oli ka ikkagi 
ainult inimene.”

„See tähendab seda, et võimalustele vaatamata ei ole ta ostnud veel mõnda jalgpallimeeskonda, lossi Šotimaale või Nizzasse. Ta investeeris raha äri edasisse arengusse.”

„Noh, aga see maaresidents Valdais …”

„Kuule, sul on ka Hiiumaal maja!” katkestas mind Edik ja lisas: „Maaresidentsid, viimase mudeli Mercedesed, mõned ratsahobused või minu pärast kas või Viinis ja Pariisis lõunalkäigud on Venemaal väikekaupmehe pärusmaa.”

Selle tarkusega me viimaks Valdaisse jõudsimegi. Veel hoiatas Eduard, et 
Sergejev on ajuti, eriti võõrastega esmakohtumistel lausa 
ekstsentriliselt teravmeelne ning et mul tuleb temaga niinimetatud tööintervjuu läbi teha, siis igaks juhuks tuleb mul valmis olla keskusteluks mis tahes asjasse mittepuutuval teemal.

Ühel hetkel piiras residentsi sissesõitu tõkkepuu ja sellest kahele poole metsa sisse jooksis jämedast traadist võrkaed. Tegelikult olin juba peaaegu pool kilomeetrit enne tõkkepuud märganud hoiatavat silti „Частное владение. Вьезд по пропускам,”** kuid kust seda propuskit hankima pidi, selle kohta polnud kõppugi.

Kui olime tõkkepuust, mille Edik kaugjuhtimispuldi abil avas, peaaegu pool kilomeetrit edasi sõitnud, avastasin omapärases männi- ja kuusesegametsas esimesed väiksed kõrvalhooned ja viimaks residentsi enda.

See oli Soomest tellitud palkidest ja puitdetailidest kokkupandud kolakas maja. Nii et kui ma seda väljast pilguga küllalt takseerinud olin, tekkis ikkagi tahtmine kogumit lossiks nimetada.

Mingilt järveharult tuli sinna kanal ja kui peahoone küljele parkimiskohta autot paigutasime, nägin kanali lõpus pooleldi maja alla sildununa suurt valge kajutiga kaatrit loksumas. Võtsin oma spordikoti ja Edik näitas mulle kätte mu elupaiga – ruumi ühes kõrvalhoones, mis meenutas päris tavalist kolmetärnihotelli topeltnumbrit. Seejärel Edik lahkus, öeldes, et läheb ja kannab meie saabumisest bossile ette. Kas mind täna jutule võetakse, seda ei osanud ta öelda, kuid lisas, et olgu ma paraja veerandtunni valmiduses. 

* Ivan Julma erikord Venemaal aastatel 1565–1572, mis toore jõuga bojaaride ja väikevürstide õigusi kärpis.

** „Eravaldus. Sissesõit lubadega.” 

Jõudsin vaevalt näo üle loputada ja minibaarist – isegi niisugune oli – leitud õllepurgi avada, kui Edik helistas, et ootab mind kümne minuti pärast peahoone trepil. Rüüpasin lonksu õlut, see oli ehtne Heineken, ja mõtlesin, et küllap bossil on siin vist igav, kui ta oma kolossaalsete ettevõtmiste keskel nii ruttu minu tagasihoidliku isiku jaoks aega leiab.

Ega midagi. Väljusin. Ilm meenutas siin ehtsat Eesti jaanipäevaeelset, päike säras ja õhusoojust oli veidi üle 20. See tekitas minus vastupandamatu soovi eesootava kohtumise asemel siinsesse metsa jalutama minna, kuid nüüd olin ma juba traadist tõmmatav.

Sergejevi kabinet ja selles olev mööbel olid stiililt majaga korrelatsioonis. Siin võis ilmeksimatult tunda tasemega disaineri kätt, aga kõik see tundus mulle korraga kõrvalise asjana, sest kabinetti sisenemise hetkest hakkasin end justkui mingilt distantsilt jälgima. Mind valdas tunne, nagu siseneksin seletamatusse musta auku, kust enam mingi vägi tagasipöördumist ei võimalda. See tunne muutis mu hajameelseks ja kuulsin nagu kusagilt kaugelt, kuidas Eduard mind bossile tutvustas: „Andrei Petrinen, kelle te olete suvatsenud oma kaastööliseks valida.” Just nii ta ütleski! Mitte tööle võtta, vaid „выбрать своим сотрудником”.

Boss ei tõusnud laua tagant ega tulnud mulle kätt andma. Näitas vaid käeviipega toanurgas asetsevale tugitoolile ja lausus Edikule, et meid kahekesi jäetaks. Hetkeks käis läbi pea mõte, kas ma oma niinimetatud kontseptsiooni Sergejevi turvamise kohta peaksin nüüd ja kohe Sergejevile isiklikult kätte andma, aga oli juba hilja kahetseda, sest seesinane oli jäänud Ediku kätte.

Mõne aja luges Sergejev veel mingit laual asetsevat paberit, suumis siis pilgu minule ja põrutas: „Mida te arvate naistest?”

Seda tavatut küsimust esitades meenutas ta mulle suurt pistrikku, kes kiirel lennul alla vaadates jänesepoega otsib. Mustad kulmud jooksid kullinokka meenutavale veidi kongus ninale kokku ning tema tumedate silmade surmtõsine pilk puuris mu ninajuurt.

Vaatamata Ediku hoiatusele tuli sedasorti küsimus nagu obadus abaluude vahele ja viis mu hetkeks kaaluta olekusse.

Kuidas saab niisugusele küsimusele üldse mingi vastuse anda? Tuli appi võtta intuitiivne elukogemus. Oletasin, et küsimus oli esitatud mitte minu naistetundmise tarkuse, vaid kohanemis- ja reaktsioonivõime testimiseks, sest mis tahes vastus oleks nagunii mõttetusi sisaldanud. Lisaks oli Sergejevi pilk mu keskendumist pärssinud, seepärast alustasin mõtlikult: „Lugupidamisega arvan … boss.” Tekitasin enne „bossi” minipausi, sest ma, oinas, polnud Edikult küsinud, kuidas Sergejevi poole pöörduda. Kui aga võimalikke variante, nagu seltsimees, härra, kodanik ülem, sir, mister ja mis kurat veel, valguskiirusel läbi aju uhasin, siis jälgides Sergejevi näoilmet mõistsin, et „boss” polnudki halvim valik ja seepärast jätkasin kindlamalt. „Tegemist on sugupoolega, kes meid, mehi, ilmale toob ja seega meile edaspidises elus emaks jääb.”

Pakutud vastuvaidlematu, emalikkuse austamist rõhutava vastuse järel pidas see rebane pika pausi, küllap haudus veel mõnda lolli küsimust. Paus võimaldas mul ennast aga kokku võtta ja oma kunagi unistatud advokaadiliku sõnaosavuse sõiduvette tüürida.

„Kas te arvate, et kõik naised ongi kohe lugupidamist väärt?”

Mis kurat tal nende naistega on? Kas jäi oma naisele armukesega vahele või jättis armuke ta eelmisel ööl kuivale?

„Ei, aga juba eelmise vastusega andsin mõista, et naisi ei saa muust inimkonnast, eriti neist, keda ukraina keeles nimetakse человік*, lahus vaadata.” Kaugemale ma ei jõudnud, sest boss katkestas mind kommentaariga: „Hea!” seejuures märkasin ta näol vaevumärgatavat muiet.

„Aga mida arvate rahast?” jätkas Sergejev pinnimist.

Olgu naistega kuidas oli, aga nüüd pidin ettevaatlik olema. Olime ju enam-vähem ühe generatsiooni mehed ja ma polnud sugugi kindel, kas minu ükskõiksus rikkuse suhtes tuli geenidest või sotsialistlikust ajuloputusest.  

* Sõnade mäng: человік – ukraina keeles tähendab „mees”, aga vene keeles „inimene”.

Leheküljed 76-81

„Okei!” vastas mu kunagine pruudivennas. Vaatas mind lühikest aega, kõigutamatult kõikemõistva pilguga ja jätkas: „Kaardid on segatud, asetame need nüüd lahtiselt lauale! Küsin otse: kas sul mõne … mis tahes riigi luurega ka pistmist on?”

Ehkki küsimus tuli nagu välk, ei tulnud see mulle üllatusena. Varem või hiljem pidi minu sagimine tähelepanu äratama. Seega jõudis mulle pärale, et äsjane kohtumine on kõike muud kui juhuslik, sest meie vestlus tundus mulle algusest peale teatud pingeid sisaldanud olevat.

„Kust sa säärase oletuse võtad? Mida peaks minu valduses luurele kasulikku olema ja miks sa arvad, et tahan oma pea asja ees, teist taga pakule panna.”

„Ütlesin, et kaardid on avatud. Meid huvitab, kuhu haihtub Eestist keegi Andrei Petrinen pärast järjekordset piiriületust.”

Seda ma kartsin. Kartsin, et Petrinen hakkab just selle sagiva piiriületuse tõttu tähelepanu äratama.

„Keda „teid”? Ehkki sa oled mu vana hea tuttav, küsin sama sinult: millise riigi luure või vastuluurega pean sinu puhul arvestama? Isegi Jeesuse käest, ehkki ta juba küllaltki kuulus oli, küsiti ikka ja jälle tunnustähte.”

Pruudivennas asetas mu ette lauale „tunnustähe”, sellel kiletatud ümbrisega kaardil oli kolmelõvilise vapi all kirjas: Eesti Vabariik Riigi Julgeoleku Ametid, seejärel nimi ja selle all „volitatud esindaja”.

Nüüd olid tõesti kõik kaar-did laual. Mul ei olnud siin midagi kosta. Ei tarvitsenud olla jurist, et mõista viivitamatu süüdistuse esitamise võimalust. Mulle tuli meelde aastatetagune Garri liigutus, kui ta mulle „tuvastatud meeleheites” randmed ette sirutas. Lükkasin õllekannu kõrvale, asetasin kaks rusikas kätt tema ette lauale ja põrutasin: „Võin vande all kinnitada, et ühegi riigi luurega ma seotud pole, kuid muus võite mulle süüdistuse esitada. Kui sul käerauad kaasas on, klõpsa kinni!”

„Sinu varasemate toimetamiste põhjal ei ole meil mingit põhjust arvata, et selle patseerimise eesmärk võiks olla Peterburi või Moskva armukeste juures käimine ning selle tõttu huvitad sa meid. Seda esiteks ja teiseks, kui sa laod välja oma tegevuse sisu ja see põhijoontes legaalseks osutub ning annad meile aeg-ajalt ülevaate meie sõbralikus naaberriigis toimuvast, siis ei ole meil mingit põhjust sulle süüdistust esitada. Pigem vastupidi! Püüame sind võimaluste piires aidata.”

Ma ei pidanud ennast rumalaks, kuid seekord pidin tõdema, et minu mõistus polnud sellist võimalust ette näinud.

Lojaalse kodaniku seisukohalt oleks oma riigi kasuks luuramine olnud loomulikult auasi, seda enam, et Sergejevi julgeoleku huvides pidin nagunii nuhkimisega tegelema.

Ma ei teadnud, kuidas minu kunagisest oponendist õelutseja – rajooni parteikomitee sekretär – võis olla praeguses elukorralduses oma meelt muutnud, aga temale ja ilmselt kolhoosiesimehele, kelle juures lühikest aega juristina leiba teenisin ning kõige viimaks „kallist kursusekaaslasest” kagebeelasele, võisin ma võib-olla veel heiastuda sirgjoonelise, otsekohese ja ausana. Enda hinnangu järgi ei olnud ma seda enam ammu.

Ehkki väide „ei kunagi” võib kõlada kategoorilisena, ei pruugi see tähendada lõplikust.

„Kui Vene vägilane metsaserva jõudis, oli tema ees kolm teed: vasakule – saab rikkaks, paremale – saab ilusa naise, aga otse – kindel surm! Neljandat bõliinades ette ei nähtud, aga näe, tuleb välja, et sina pakud.”

„Niisugune, võta kumba pidi tahad, on kahjuks või õnneks meie ettepanek. Kui sa oled ennast sidunud komplitseeritud asjadega, kus üksikisiku ja ühiskonna huvid ristuvad, siis täna õnne, et sul  on siiski võimalus oma parima äranägemise järgi valida.”

Kujutasin end merel olevat, juba väga tormisel merel, kus kaitsvat sadamat ei paista. Ehkki nüüd pakuti mulle ohutumat kurssi, oli selge, et sadamat ei osanud keegi, kaasa arvatud ma ise, mingil viisil ennustada.

„Mis siis ikka, Andrei Petrinen töötab Sergejevi juures julgeoleku planeerijana. Seega, kui teie seesamunegi luure kavatseb talle atentaati korraldada, jääb koostöö katki,” teatasin naljatades, „sest siga ma ei mängi.”

„Või nii, ah lausa Sergejev,” nentis ta imestades, „kas see ongi üks neist kuuest-seitsmest kõvemast oligarhist või maakeeli öeldes rahatuusast?”

„Jah, tõsi, ära arvasid.”

„See paistab huvitav ja kui see tõesti nii on ning sa meie koostööpakkumise vastu võtad, võime garanteerida sulle mitmesugust abi.”

„Selge, saan aru, vaese Eesti Vabariigi luurel puudub raha oma agendile maksta, sest see kurinahk on Venemaal pika rublaga harjunud ja nõuab palju.”

„Nalja teha ei ole siin midagi. Riigieelarve veetakse hädavaevu otsotsaga kokku ja see, et sa varem ka Eesti riigi arvel raha oled teinud ei ole ju saladus, vähemalt meile.”

Et mul enam midagi peale aja kaotada ega võita polnud, otsustasin teda väheke narritada.

„Mäletad meie üliõpilasmaleva kokkutulekut, kus sinagi osalesid? See oli minu kolmanda kursuse suvel. Aga veel peaksid sealt mäletama üht isetegevusetükki, kus meie Jakobiga kahest lava otsast, tekid üle pea, teineteisele roomates vastu hiilisime ja kui lava keskel kokku saime ning tekke kergitasime, küsisin kõigepealt mina Jakobilt: „Kes sa oled?” Jakob vastu: „Ma olen luuraja. Aga sina!?” Mina omakorda: „Olen vastuluuraja!” Nüüd küsin ma heal meelel teie tööjaotuse kohta, sest kui sa minu piiriületusi uurid, oled vastuluuraja, aga kui mulle koostööd pakud, siis, nagu ma aru saan, oled luuraja. Paradoksaalne, et sa kahe asjaga tegeled ja hakkama saad.”

Arvatavasti tabasin ebamugavasse kohta. Tundus, et mu kunagine pruudivennas solvus.

„Olenemata meie tutvussidemetest, oled vist ikka aru saanud, et küsija olen siin mina ega kavatse teist korda küsimusi esitada. Aeg jookseb, seega paneme paika tehnilised tingimused. Annan aadressi, kust peaksid homme kella kümne ja 12 vahel läbi käima. Seal selgub kõik ülejäänu.”

Nii see siis oli, kuid vastuse mu küsimusele jäi ta ikkagi võlgu. Ausalt öeldes oli mul teinegi küsimus, mille vastus mind tõsiselt huvitas. Oleksin tahtnud teada, kui kaua ja kuidas nad mind enne Vanaturu kaelas antud ribimüksu jälitanud olid.

Helistasin Evale, et pean jääma Tallinna ja jõuan Hiiumaale alles järgmisel õhtul.

 

Enne magamajäämist püüdsin oma praegusele olukorrale hinnangut anda, kuid tunnistasin end võimetuks tarku järeldusi tegema.

Seega ei olnud mulle kui bõliinakangelasele, kes oli otsustanud otsetee valida, edasine sammuseadmine enam nali. Ma pidanuksin olema õnnelik geenius, kui mul piisaks eelseisvas karmis reaalsuses mõistust paremal käel paiknevat rikkust ning vasakul asuvat ilusat naist kaasa haarates, kõrvalteid pidi uttu kaduda.

Viimaks suikununa nägin unes, et Iisraeli Mossad autasustas mind nende heaks töötamise eest Taaveti Tähe ordeniga. Seda tuli mulle kaela riputama Mossadi pealik isiklikult, kelles rõõmsa üllatusena tundsin ära oma merepõhja kadunud sõbra Jakob Taaveti, mis mind karjatama sundis: „Ma teadsin Jakob, et sa oled elus. Ma olin selles kogu aeg kindel!”

Jakob tähendas aga, et ta ei ole see minu Jakob, ta on piibli Jakob ja Taaveti saadik, ning lõpetas sõnadega:

„Ehkki ma olen Taaveti saadik, annetan sulle ometi omanimelise ordeni. Mäletad, ütlesin sulle, et tõeotsijad ei saa kunagi teada kogu tõde. Kuniks kaugus ja aeg omavahel abieluõnne naudivad, saame kohtuda vaid unes.”

Pärast ärkamist ei suutnud ma nähtud une kohta muud öelda kui no comments!

Läksin järgmisel hommikul sellesse konspiratiivkorterisse ja otse loomulikult ei võtnud mind seal vastu enam „volitatud esindaja” – kunagise pruudi vend.

Ehkki mul puudus mis tahes luurealane väljaõpe, mõistsin ühte asja küll: seekord olid Eesti „organid” – vastuluure ja luure minu värbamiseks omavahel head koostööd teinud, seega panin oma pudrutamisega luure- ja vastuluure miksimisest  puusse.

Mingisugust lepingut ei koostatud ega allkirja ei tahetud. Kõik käis väga lihtsalt: mulle anti telefon, millega ma Eestis olles helistan. Lepitakse kokku kokkusaamise ajas. Esitatakse küsimused ja kui suudan neile täiendavat infot sisaldavaid vastuseid anda, on hästi. Vahetevahel võidakse mulle ka mõni konkreetne küsimus kaasa anda, koos palvega hankida vastuseid.

Küsisin, kas „truudusevannet” ei tahetagi, aga sellelgi mehel, nagu eelmisel päeval kohatud pruudivennal, oli ülemäärane luuramine  naljasoone sootuks ummistanud.

Mõtlesin, et kui nüüd Vene luure peaks mul sabast kinni võtma ja nende kasuks luuramiseks tegema samasuguse vabatahtlikuna tegutsemise ettepaneku, „millest ei saa loobuda”, siis minul kui peaaegu kaksikkodakondsusega isikul, peaks mõlema poole kasuks tegutsemine kõigiti paslik olema.

Seda laadi mõtetega on teinekord nii, et mida üldse ei usu, siis just see juhtubki. Õnneks ei saanud hetkel veel midagi niisugust juhtuda, sest asusin ikkagi Eestis. Aga et Eestiski võib paari päeva jooksul juhtuda enam kui üks üleloomulik lugu, mille hulka ma ka viimati kirjeldatu liigitasin, seda tõestas minu järgmine juhuslik kohtumine.

Mees, kellega nüüd raekoja platsil kokku põrkasin, ei olnud arvatavasti selle vabariigi ajal enam luuraja, aga mine sa tea … Igaks juhuks nimetagem ta siis vähemalt poolluurajaks. Täpselt nagu Švejk omal ajal tõdes, et vanaks peeretajaks ei saanud alla oobersti auastme ohvitseri nimetada, küll võis nimetada ooberstist madalama auastmega tegelast lihtsalt peeretajaks, aga poolpeeretajaks kas või lipnikku.

Nii pikk sissejuhatus on selle mehe puhul asjakohane, sest ta on seda väärt – see mees oli mu „armas kursusekaaslane” ja endine kagebežnik.

„Näe imet,” kostsin tervituseks, „sina ka elus ja täie tervise juures. Kui mõtlema hakkan, millal sind viimati nägin, töötab peakolu nagu vana kolikamber. Kas see oli tõesti  viis aastat tagasi, selle kuradima putši ajal?”

Mees näis olevat minuga kohtumisest niivõrd elevil, et ta isegi ei märganud pisikest kolikambrinööget, mille oma tervituslausesse olin poetanud.

„Olen elus jah ja mul on tõsine heameel, et sinagi oled! Et sa elus oled, seda ma teadsin, sest teenin nüüd leiba Sherlock Holmesina. Mul on pisike detektiivibüroo.”

„Ahsoo! See on hea! Mul on auto Estonia puiesteele pargitud. Kui sinna jõuan ja see kadunud on, oled sa mul kohe käepärast võtta.”