Kas streik muutis midagi?

Ühiskond pole enam Eestis endine ja kevad tuleb sel aastal teistmoodi! Nii võiks kokku võtta Eesti uue aja esimest suurt streiki. See polnud veel üldstreik, kuid kangesti kipub mõte sinnapoole, et ega ka need üleüldised streikimise päevad meil tulemata jää. Seda kinnitab suur ametiühingute toetus 16 000 õpetajale. Bussijuhid, vedurimehed, energeetikud, meedikud jne  – kõik nad toetasid, kuidas oskasid ning said. Mõneti ootamatult, kuid meeldivalt mõjus kogu ühiskonna heatahtlik suhtumine tööseisakuisse. Tallinnas, kus seisis praktiliselt kogu linnatransport ja 8. märtsil koges ebameeldivusi iga linnaelanik, polnudki erilist nurinat kuulda. Telemehed pingutasid, kuid streigi hukkamõistjaid nad kaamerate ette suurt ei saanud. Seega näitas avalikkus üksmeelselt, et nad on streikijate ja nende nõudmiste poolel.

Valitsus seevastu uue olukorraga kohaneda ei suutnud. Toompea koridorides kõndides oli närvilisust koalitsioonipoliitikute ridadest lausa õhus tunda ja ministrid ei osanud saalis esinedes sõnu valida. Paistab, et kogu valitsus pandi neil päevil rääkima ühte ja sama –  nõunike ettekirjutatud teksti: õpetajaist saame aru, aga näe ametiühingute käitumine ei kõlba kuhugi! Muidugi pole noored nõunikud marksismi ja Lääne kogemusega väga tuttavad ning lasidki apsu kõnedesse sisse. Nad vist ei tea, et Euroopas on toetusstreigid ja avalikkuse solidaarsus streikijatega iseenesestmõistetavad nähtused.

Riigikogu infotunnis vastas minu küsimusele tööseisakute kohta sel päeval peaministri üleasandeid täitnud Keit Pentus, et õpetajate õigustatud palgamure äralörtsimist ametiühingute poolt tema küll õigeks ei pea. Järgmisel päeval kordas seda mõtet Eestisse tagasi jõudnud peaminister Andrus Ansip. „Mina käsitlen õpetajate nõudmisi ikka tugeva toetusena haridusreformi läbiviimiseks, aga ametiühingute keskliidu ja transporditöötajate ametiühingute sõnum minule pärale pole jõudnud,” väljendas valitsusjuht oma arusaamatust ametiühingute nõudmiste suhtes kollektiivlepingute ja töölepingu seaduste ümbertegemiseks.  Alles süüdistati meie ametiühinguid, et nad on saamatud, nüüd aga siis juba liiga agarad. Juba oli kuulda, et kolm streigipäeva tõid ametiühinguisse isegi hulga uusi liikmeid juurde.

Nagu viimasel ajal ikka, kui keegi midagi valitsusevastast öelda söendab, läheb rahandusminister endast välja. Nii ka seekord tulistas Jürgen Ligi endale jälle jalga, kui kiirustas teatama, et õpetajaamet ei ole kõige viletsamini tasustatud. „Kui võtta palgalõhe teemaks, siis õpetajad on seal kuskil esimese viiendiku piiril palgasaajate reas. Rõhuv enamik naistest teenib vähem kui naisõpetajad.” Peab olema ikka hästi ebaõnnestunud poliitik, kes oskab sellise väitega välja tulla otse rahvusvahelisel naistepäeval!

Ministri ülbuse suutis üle trumbata Edelaraudtee juhtkond, kes lubas streikijaile esitada 30 000 euro suuruse kahjunõude, kuna osa ronge jäi välja sõitmata. Avalikkuses kostab juba hääli selle raudtee teenuste boikoteerimiseks. Ühes internetiportaalis aga tuletas tähelepanelik lugeja raudtee juhtkonnale meelde, et varuvariantide väljatöötamine tööseiskute puhuks on ettevõtte juhtide endi, mitte aga streikijate ülesanne. Seega on eesti tööinimene õppinud end kaitsma ja esimese suure tööseisaku kogemus tõotab ka järgmisi. Eriti tõsiseks võib asi minna, kui koos töölkäijatega tulevad tänavale ka seni kodus istunud 380 000 pensionäri ja lepivad streikijatega kokku, millise erakonna eest järgmistel Riigikogu valimistel üksmeelselt hääletada.