Kalev Annom 60. Meenutusi läinust ehk kuidas ringid täis saavad

JUUBILAR • 1952. aasta märtsis sündis Võru linnas poisslaps, kellele ema otsustas nimeks panna Kalev. Sünnipaik oli Aia tänavas ja et tänapäeval kannab see Kalevipoja nime, siis ei välista võimalust diskuteerida, kas toimunus mitte Kalevi käsi mängus pole.

Väikelinna vaikelus oli Kreutzwaldi pargi äärne ala üks mõnus paik. Suvistel nädavahetustel mängis pargi kõlakojas orkester ja rannakohvikus, mida „Roheliseks konnaks” kutsuti, oli oma melu. Arvestades järve lähedust sai mürsikueas Kalev range keelu järvest – just jää tuleku- ja minekuaegadel heaga kaugemale hoida, kuid ometi juhtus sõnakuulelik poiss kord keeldu ületama ja vajus jääst läbi … Pääses siiski oma jõuga, ent see oli Kalevil esimene uppumisohtu sattumine, teisest juhusest tuleb juttu hiljem.

Kalevi noorusajas mängib olulist rolli üks kant – nimelt Lenini ja Leegeni tänavate nurk, seda tolleaegsete nimedega, aga taastatud vääringus Jüri ja Karja tänavate nurk. Sealtkandist ilmneb teisigi tuntud nimesid, kellest kuulsaim Erki Nool, aga ka võrkpallimehed Peeter Pebekov ja Tõnu Haga. Seal elas ka kõigile tolleaegsete Võru restorani stammkundedele tuttav Egon, kelle perekonnanime olen unustanud, kuid kes oli hea sõber Ervin Abeliga. Neid võis suviti päris tihti näha koos nii restoranis kui ka Tamula kalavetel.

Üht Egoni omapära meenutab Kalev ja seda võin minagi ühena 1970. aastate lõpu stammkundedest kinnitada, et kui Egon restorani orkestris mängides pisut rohkem vinti jäi, hakkas ta trummipulka vastu laealust dekoratiivkasti lööma ja veelgi vindisemaks jäänuna pinnisid külastajad temalt välja kultuslaulu „Regendroppen”.

Aga Kalevi edasist elukäiku seirates saab kinnitust üks varemgi sajakordselt tõestust leidnud tõde: kuidas inimene oma käekäiku ka ei plaaniks, jääb viimane trump ikkagi saatusele. Selle banaalse tõe kinnituseks leiame Kalevi eluloost seiga, et päeval, mil ta tahtis alustada treeninguid Võru pioneeridemaja balletiringis, jäi tund ära ja fotoringi minekut asutanud Mäidu Helistvee kutsus Kalevi hoopiski sinna kaasa. Tänase seisu paistel õigustas paratamatuse sunnil langetatud otsus end igati, aga sellest taas hiljem.

Võru niinimetatud kirikukoolis õppimist alustanud Kalev jõudis läbi Jüri (Lenini) ja Vabaduse (Pioneeride) tänava koolihoonete ringiga Võru tööstustehnikumi õppeklassidesse, mis asusid kirikukooli kõrval. 17aastase poisina saatis ta Töörahva Elusse esimese kaastöö, mis koos kõrvu asuva pildiga ilmus 6. mail 1969, seega siis 43 aastat tagasi.

Edasine saatus määras, et EPAs metsameheks õppimise asemel tuli minna hoopis Kesk-Aasia tuimalt lagedasse Kara-Kumi kõrbe Nõukogude kodumaad teenima. Teenistusaja sõbrad meenutavad, et nende tellimise peale kirjutas Kalev koolivihikusse krimkajutte nende poolt seatud tingimusel, et igal leheküljel pidi nagu „Midsomeriski” vähemalt mõrv olema. Mõned poisid tellisid Kalevilt oma tüdrukutele ilusaid kirju. Sellega juhtus teatud viperusigi, aga siinkohal neil siiski ei peatu.

Viimaks, nagu iga asi, sai ka see kõrbepagendus otsa ja Kalev oli koduses Võrus tagasi. Kojujõudmine oli muidugi tore, aga kohe kerkis esile ameti leidmise mure.

Juba siis Võru ajalehes töötav Ivi Kaarna soovitas Kalevit kui varasemat kirjasaatjat lehe toimetajale Mango Paaverile ja viimane, kuuldes koolipõlves tehtud kaastöödest, esitas vaid kaks lisaküsimust: kas Kalevil autojuhi luba on ja kas ta pildistada oskab? Jah, Paaver ei küsinud, et kas ta balletti tantsida oskab. Kunagine pioneeride maja balletitunni ärajäämine oli nüüd Kalevile elukutse valikul otsustavaks osutunud. Kalev määrati kohe Töörahva Elu tööstus- ja transpordiosakonna juhatajaks. Põllumajandusosakonna juhatajaks oli siis Helkiv Labbi, hilisem Võru vetelpäästejaama ülem, kes on viimasel ajal endale nime teinud täpsete spordiennustustega. 21aastane Kalev osutus tollal noorimaks osakonnajuhatajaks kõigi Eesti ajakirjandusväljaannete arvestuses.

Esimene kirjutis toimetuse töötajana ilmus Kalev Annomil 11. detsembril 1973 Töörahva Elus teisel leheküljel ja juttu oli Võru mehhaniseeritud ehituskolonni juhatajaga. Järgmine lugu ilmus juba 13. detsembril ning selle vormistamiseks andis Paaver, nagu ta töölevõtmisel teatud oskusi nõudnud oli, Kalevile fotoaparaadi ja autovõtmed ning lisas: „Sõida Antslasse ja tee pildid ning lugu ära!”

1973. aasta esimese jõulupüha lehest leidsin ühe loo, kus Kalev loeb pärast seda, kui on Liiva tänava majade remonti uurimas käinud, sõnu peale remondikontori töötegijaile, kes selle uurimiskäigu kestel, keset kibedat tööpäeva, laua ümber „podkidnoid” tagusid!

„Millal hakkavad asja eest vastutavad mõtlema, et kaotatud töötunnid kogu ettevõtte ulatuses moodustavad kenakese summa?” kõlas Kalevi sellepuhune kokkuvõte.

Nüüd räägin Kalevi teisest uppumisohtu sattumisest. Kord ühel hilissügisesel, pisut arutul Pihkva järve retkel jäime neljakesi: Kalev, Georg Lints, Helkiv Labbi ja allakirjutanu paraja tormi kätte. Samal ajal kui mina püüdsin kaatri vööri rihtides leida vasturündava laine harjasakkide madalamaid kohti, oli Georg otsustanud kaatri kajutisse puhkama minna. Mõnekümne sekundi möödudes lahmasin ikka kogemata laineharja sisse, mille peale Georg vandumisega tekile ronis, teatades, et alul olevat asemelt pool meetrit üles paisatud ja siis pang vett peale kallatud.

Asi tegi mulle nalja, aga järgmisel hetkel kadus naljatuju, sest kuulsin kusagilt kaugemalt Kalevi suhteliselt rahulikku kommentaari: „Georg, ma suudan veel 15 sekundit vastu pidada.” Kui ma selle rahuliku sõnastuse põhjust otsides tagasi vaatasin, nägin, et Kalev oli üle parda ja hoidis kogu jõudu pingutades vendrinöörist kinni. No kolme mehe abiga saime Kalevi pardale tagasi.
See juhus tõestab tõsiasja, mida teavad tema kaastöötajad – Kalev ei tõsta kunagi häält ja kui ta seda isegi uppumisohus olles ei teinud, mida siis veel võiks selle kinnituseks lisada? Häält ei tõsta, aga niisugusel vaiksel moel suudab ta oma tööatra vääramatult vaol hoida.

Usun, et nüüd on ülim aeg see isetegevus Kalevi elukirjelduses lõpetada ja üht-teist juubilarilt endalt küsida.

Kõigepealt küsin, kas see jutt, mis ma siin sinu lehelugude loomisest kirjutasin, vastab tõele?

Kalev Annom: Jah! Enam-vähem. Tööd oli vaja teha ja hakkaski lugu loo järel ilmuma. Tekkisid rubriigiideed ja tuli tunnustus – Ajakirjanike Liidu aastapreemia kirjutiste seeria eest, mis käsitles töö aja kasutamist tööajana, nii et kui sa selle „podkidnoimängu” ikka tõesti üles leidsid, siis nii see käis ja sealt see algas. Järjepideva ja tulemusliku töö vajadus ei kao kunagi, aga kui kaob, olgu siis kasvõi sobivaks tänapäevase Kreeka näide … Edasi tulid mitmed nii-öelda teemapreemiaid. Temaatiline on näiteks rubriik Argipäev/Argikaja, mis nägi esimest korda trükivalgust

8. jaanuaril 1985 ja mille ilmumiskordade arv jõuab sel kevadel 1400ni. Olen kirjutanud, pildistanud, filminud kõigi Eestimaa ajakirjanduskanalite tellimusel. Kirjutised, fotod on ilmunud Rahva Hääles, ETVs, Noorte Hääles, Edasis/Postimehes ja viimaks kuni Pravdani välja …

Tööpakkumisi tehti televisioonist, pealinna ajalehtedest ja mujaltki … Aga ütleks nii, et Võru on kodu ja minna ei saanud seepärast kuhugi.
    
Mäletan, et kui 1989. aastal tuli Töörahva Elu muutmine Võru Teatajaks ja pisut hiljem Võrumaa Teatajaks, ei piisanud vaid nimemuutustest, pidi tulema ka omandimuutus.

K. A.: 20 aastat tagasi talvel ja kevadel, aastal 1992, mil kehtis veel rubla ning ajaleht maksis 1.50 ja Taara kasarmutes asusid Vene väed (nii ütles küll Kalev, aga tegelikult olid Vene väed veel ainult Sännas – E. T.), asus Naima Navi asutama aktsiaseltsi. Tuli soetada tollaseks nõukogude aja jooksul unustatud imeloom nimega aktsia, mille väärtuseks oli 1000 rubla.

Oli ostjaid, oli kõhklejaid. Pigem oli põhjust kõhklemiseks. Ei olnud kandidaate eestvedaja kohale. Mõni nimi vilksatas. Aeg oli keeruline ja tulevik tundmatu, kes riskiks …? Ja nii otsustati tööstusosakonna juhataja aktsiaseltsi ja toimetust juhtima valida. Praeguseks on aktsiaselts välja andnud ümmarguselt 3000 ajalehenumbrit.

1000rublase aktsia turuhinnaks kujunes aktsiaseltsi 17 tegevusaasta jooksul 5000 korda suurem hind.

Küllalt suure summa pakkumine teeb imet ja nii müüsid mõned omanikud oma aktsiad salaja maha. Et müüdi aga välisfirmale, on missioonitundest küll kohatu kõnelda.  

Aktsiaselts kasutas ostueesõigust ja tegutseb praeguseni, tuginedes turuliidrina 100protsendiliselt Eesti kapitalile.

Nüüd palun mõne sõnaga hetkeseisust?

K. A.: Võrumaa Teataja on Emori andmetel enim loetav maakonnaleht riigis. Konkurentsitult külastatavaim on meie kodulehekülg, sest päevas külastab aasta tagasi uuenenud veebikülge www.vorumaateataja.ee kümmekond tuhat inimest. Emori andmetel on näiteks viis Lõuna-Eesti kõige loetavamat väljaannet: Õhtuleht (29 000 lugejat), Postimees (26 000), Sakala (25 000), Maaleht (25 000) ja viiendana Võrumaa Teataja 21 000 lugejaga. Naaber Valgamaalane on selles pingereas alles kümnes ja Eesti Päevaleht 12. Kokku peaks arvestustele toetudes Võrumaa Teataja paberväljaannet lugema ligemale 30 000 inimest. Suur tänu teile, head lugejad!

Aitäh, Kalev, vastuste eest!

Juubeliloo lõpetuseks katsun allakirjutanuna veel paar kõnekat fakti lisades otsad kokku võtta.

Kalevit on valitud mitmeid kordi Ajalehtede Liidu nõukogusse ja kui neli aastakümmet tagasi oli Kalev Annom Eestimaa ajalehetoimetuste noorim osakonnajuhataja, siis nüüd on ta riigi staažikaim peatoimetaja.

Kalevit paneb tõsiselt muretsema Lõuna-Eesti meediaväljaannete tulevik. Peale Lõuna-Eestis ilmuvate maakonnalehtede ilmub Tartus kui mõttelinnas vaid kaks ajalehte: Tartu Postimees ja Eesti Kirik, mistõttu ei jätku ajakirjandustudengitele isegi praktikakohti. Kollitamas on tõsiasi, et Tartu ülikooli ajakirjanike koolitusel saaks justkui ring täis ja raskuspunkt nagu paljudel muudel elualadel kandub Tallinna. Võiks diskuteerida selle üle, kas see on paratamatus, aga et see on hoopis teine jutt, siis jäägu see tulevikuks.

Peale õnne ja tervisesoovide on mul Kalevile ettepanek – kirjuta rohkem. Olgu viimase aja näitena kas või sinu hiljutine lugu jahist. Kõnelemata tavalugejast oli minul kui jahimehel seda huvitav ja mõnus lugeda ning sama arvamust olen kuulnud ka jahist päris kaugel tegutsevailt lehelugejatelt.

Lehelugejate nimel ning pikaajalisele heale tutvusele toetudes kirja pannud Enn Tupp.