Valdu võiks rohkem olla?

Olen maamees. Kui maalt, kasesalu valgete tüvede vahelt selle armsa Eestimaa peale vaadata, on südames rõõm ja uhkus ning hinges rahu ja kindlus. See ilus maa on minu ja kõigi eestlaste kodumaa!

Elu sunnib aga metsast välja tulema, sest äraelamiseks on peale õhu ja armastuse veel palju muudki vaja. Kuni Eesti iseseisvuse taastumiseni oli igal eestimaalasel oma pisike „metsatukk” kasutada. See polnud küll oma, aga kased selles olid sama ilusad nagu praegu. Vabaduse tormituul puhus laiali pilved, mis senini varjasid meie eest maailma erutavat mitmekesisust, avarust, võimalusi ja kutsuvust. Raputasime maha oma köidikud ja tormasime tarbima kõike, mida avatud maailm pakkus, tunglesime jõukuse ja naudingute suunas. Tore oli! Riik ja pangad julgustasid meid igati. Julgustasid meid üle võimete elama, et kapitalismi toimima saada. Küsimus, et kuidas me siis nüüd äkki kohe nii rikkaks oleme saanud, et võime endale lausa kõike lubada, kui varem ei saanud õieti ninagi oma kasesalust välja pista, tundus lausa kohatuna. Paraku oleme nüüd ikka sellele küsimusele vastust otsimas.

Euroopa tegeleb palavikuliselt üle jõu elamise piiramisega. Midagi pole teha. Tuleb kokkuhoiule keskenduda! Pressi andmeil on Eesti Valitsus selles osas üks Euroopa edukamaid.

Teatavasti on valitsusel enesekiituse meeldivaks tööks muidki põhjusi olnud. Kas need üritused, mille eest ennast on kiidetud, ka Eesti rahvale kasulikuks osutuvad, saame teada tulevikus. Midagi tuleks aga veel kindlasti teha – viie jõukama riigi hulka pole ju jõutud!

Rikkuse näitaja parandamiseks oleks vaja eestimaalaste arvu vähendada, aga nii et rahvuslik koguprodukt ei väheneks. Lihtne värk. Selleks tuleks kiiremas korras läbi suruda seadus, mis keelustaks Eestimaal laste saamise. Lapsed on ju tülikas ja väga kallis elamise kõrvalnähtus (ühe lapse täisealiseks kasvatamine läheb vanematele ja riigile ligikaudu 100 000 eurot maksma). Kui lapsi poleks, saaks palju lasteaedu ja koole maha lammutada ning nende asemele kauplusi ja turistide lõbustuskohti ehitada. Et oma rahvast on vähe, saab teenindajad nendesse tuua Türgist või Hiinast ja elu käib. Sünnituskeeld kehtiks muidugi ka sissetulnuile ja nii oleks kõik okay. Ja meie, kes me siin juba elame, elame naudingutes. Vot nii! See oleks nii kõva sõna, et oleksime juba mõne aastaga maailma kõrgeima elatustasemega riik. Nii võimsat enesekiituse põhjust pole võimudel seni veel olnudki. Ja see pikaajaline projekt toimib kümneid aastaid, kuni oma rahvast enam pole.

Rahvaarvu vähenemine on ju tegelikult järeleproovitud asi. 20 iseseisvusaasta jooksul on umbes 10 000 last aastas vähem sündinud, kui oleks püsimajäämiseks paras, ning sellega on riik ja pered umbkaudu 20 miljardit eurot kokku hoidnud. Selle oleme jooksvateks kuludeks suutnud hakkama panna. Kui lisada siia umbes sama suurusjärgu Euroopa abiraha, omanike suured pangalaenud, riigivara müügist saadud tulud, on selge, miks meil nii lõbus on olnud.

Paraku on see lõbu läbi saamas. Seega võivad kõrged majandusnäitajad olla hoopis rahva hääbumise tunnuseks. Ja rahvaarv ju vähenebki pööraselt. Ent sellele tuleks vastu hakata! Hoolivus on praegu märksõna, mille piisavus või puudus kallutab arengu, kas rahvuse püsimise või kadumise suunas. Võib-olla tasuks leida variandid, kuidas taas hakata hindama alalhoidlikkust, kasinust, vanemate- ja tarkuse austust? Tuleks taastada koduarmastus, sealhulgas kodukoha, kodusalu, kodutee, kodulasteaia ja -kooli armastus. Teatud austuse ülesnäitamine naabri, kõigi meid ümbritsevate vastu, teeks elu kaunimaks, ent samas ei maksa see midagi.

Võib-olla tuleks maal valdade arvu hoopis suurendada ja taastada maavalitsuse võimekus maakonna arengu juhina ning valdade abistajana? Sellega tuleks haldusstruktuurid inimesele lähemale, saaks talle vajadusel toeks olla.

Võib-olla on oluline kaotada Eesti Valitsuses sellise ministri koht, millist saab täita nii analüüsivõimetu inimene, nagu on Kiisler? Mis asi on omavalitsuse poolt osutatava „teenuse kvaliteet”, mille alatäitmisest väikestes valdades ta pidevalt hämab? Kui ma elan Mõnistes ja tee lahtilükkamise eest hakkab mingi reformi järel hoolitsema Võrus paiknev vallavalitsus, ei suuda ma oma maamehe mõistusega küll teenuse kvaliteedi tõusu ette näha. Ja mis teenuseid erinev omavalitsus üldse pakkuma peab? Ei saa ju Võru linn pakkuda seda, mida pakub Tallinn või Orava vald. Võrdseiks ei tee neid mitte mingisuguse liitmise ega lahutamisega. Omavalitsuse ülesannete erinevustest, sõltuvalt nende haldusala rahvaarvust, pindalast ja asukohast, pole kunagi üritatud mõeldagi, rääkimisest rääkimata.

Päris selge pole isegi see, mis peaks riigi, mis omavalitsuse ülesandeks jääma. Näiteks tundub loogiline, et omavalitsuse ülesandeks ei ole kõrg-, kesk- ja kutsehariduse korraldamine. Neid peaks majandama riik suurtes riigiõppeasutustes. Nii peab noor muu kõrval õppima omal käel toimetulemist: ema abita tänava ületamist, särgi puhtaks ja triigituks saamist jne, mistõttu peakski ta kodust eemal elama. Koduarmastus ja tööharjumused kujunevad noortes aga eelkõige kodus, lasteaias ja põhikoolis. Omavalitsusel on minu arvates just selleks parima keskkonna kujundamise õilis ja kõige tähtsam ülesanne. Alata võib tasuta lasteaiakohtade kindlustamisest. Laps peab oma tekkimise hetkest tundma, et on oma kodus ja kodukandis oodatud ning armastatud ja jääb selleks ka täiskasvanuna.

Lõpuks – Eesti võiks ikka säilida rahvusriigina. Kui linnarahvas aga arvab, et eesti rahva säilimine pole oluline, pole midagi teha. Vurlesid on rohkem kui matse ja vurledele jääb ikka võit. Ometi ei tohiks näiteks elektrooniline infotehnoloogia naturaalset linnulaulu, veevulinat ja metsamüha inimese ajudest lõplikult välja pesta. Kui vurle seda tunnistab, tunnistab ta ka looduse ja seda kaunistava inimese hoidmise vajadust ning siis võib veel päris hästi minna ka ühel maailma haruldasel elusolendil – eestlasel.