Savisaare saare on vallutanud koprad, varesed ja hooletud matkajad

SAAREVAATLUS • On 20. märtsi hommik. Viimaseid päevi võib sõita autoga Peipsile ja kuivõrd on ilus päiksepaisteline ilm, siis keerame toimetuse auto nina Võõpsu poole, et sealt sõita järvele vaatama kuulsaks saanud Salusaart.

Niisiis Salusaar, eestiaegse nimega Salo saar, mis asub Lämmijärves, Eesti ja Venemaa vahel, mille jääolude kohta annab talvel iga nädal teateid Võrumaa vetelpäästeühingu esimees Vambola Sulg ja mille ostis mõned aastad tagasi omale ära üks Eesti tuntumaid poliitikuid Edgar Savisaar. Tekib paratamatult küsimus, mis saar see selline on? Talvised jääolud, kus jää paksus Peipsil küünib poole meetrini, annavad võimaluse sõita seda saart lähemalt kaema.

Sõidame Võrust läbi Räpina kõigepealt Võõpsusse, sealt keerame vasakule Lüübnitsa peale ja sealt omakorda vasakule Beresje peale, kus kuulu järgi pidi saama otse järvele sõita. Beresje vahel küsin kohalikelt meestelt teed ning nad juhatavad otse, siis vasakule, paremale ja taas otse alla. Seal tuleb vahepeal ette eramaa, ent selle omanik on värava lahkelt lahti jätnud ja ei tee numbrit, kui tema maja eest läbi autoga järvele sõidetakse. Väiksest jõnksakust alla ja olemegi järvel. Enne seda võtan telefoni teel ühendust Mehikoorma kordoniga, kust küsitakse nime, isikukoodi, auto numbrit ja seda, mida järvel teha kavatsen. Seletan neile ära, et lähen Salusaart vaatama. Selle peale soovitakse head teed ja lõpetatakse kõne.

Olemegi järvel. Lund peaaegu pole, päike paistab ja sõita on lausa lust – sõidaks ju justkui mööda maanteed. Ümberringi on üks suur valge väli. Järvel jäävad silma mõned kalamehed ja üks auto, millega on tuldud järjekordsele noosile järele. Tundub, et Salusaare vastu huvilisi pole, sest selles suunas ei ole näha ühtegi jälge. Autoga siledal järvejääl sõites on tunne, justkui sõidaks soolajärvel. Kiirusrekordit toimetuse autojuht siiski lööma ei hakka ja seda ei jõuakski, sest vaevalt kilomeetri-poolteise kaugusel kaldast on ees Salusaar. Kontrollin iPhone’i GPS-kaardirakenduse põhjal järgi: ongi õige koht. Esimene mulje saare kohta on: nii tilluke! Kuidas Savisaar sinna üldse ära mahub?

Tõesti, saar ise on nagu kärbsesitt, vabandust väljenduse eest. Silma järgi isegi raske hinnata, aga sammudega mõõdetuna pole kilomeetritki pikk ja kõige laiemast kohast vaevu sadakond meetrit lai. Mingit ehitist on sinna isegi raske ette kujutada. Kui autost välja astun, tervitab mind selline tuul, et tahab kõrvad peast minema viia, mütsist rääkimata.

Kaldajää pealt viib saare keskossa kitsas jalgrada ja kui mööda seda mõnikümmend meetrit edasi sammuda, on näha korralikku laastamistööd. Keegi on justkui jala pealt maha niitnud mitukümmend haaba. Lähemalt uurides on näha, et see on olnud kobraste töö. Värsked hambajäljed näha.

Koprad tunduvad olevat ka saare ainsad asukad. Lisaks varestele, kelle pesad on näha kaskede latvades, ent kes on tõenäoliselt rännanud veidi lõuna poole (ilmselt siis Lätti, sest Eestis pidid talvituma Soome varesed).

Saare keskosas, otse ilusate sihvakate kaskede vahel on märgata jälgi matkajatest või niisama pidulistest, kes on maha jätnud korraliku taaranoosi. Silma jäävad viinapudelid ja õllepurgid. Jääb mulje, et saar on armastatud peopidamise koht, sest lisaks platsile saare keskosas on üks selline ka Eesti-poolsel küljel. Pudelid maha jätnud matkajad on arvatavalt tulnud ATVga, sest lume sees on näha laiade kummide jäljerida järvele.

Saare Vene-poolses osas on märgata jälgi sõjategevusest. Silma jäävad vanad kaitsekraavid ja paaris kohas on maa sees kivist seintega punkrid. Need on aga praeguseks juba osalt sisse varisenud ja põhjast kasvavad välja suured puud.

Ongi saarekesele ring peale tehtud ja selleks kulus ehk vaid paarkümmend minutit. Tuul on endiselt vali, nii et oma kõrvu enam ei tunnegi. Selline siis ongi see Salusaar, justkui üksik metsasalu keset järve, põhiliselt pajud, kased, haavad, sekka mõni üksik jändrik mänd ja kuusk.