GALERII Keskväljakul toimunud mälestushetkel osales president Alar Karis

FOTO: Aigar Nagel

28. septembril möödub 30 aastat traagilisest õnnetusest Läänemerel, kui tormisel ööl uppus Tallinnast Stockholmi teel olnud parvlaev Estonia. Võru linna jaoks oli tegemist eriti traagilise sündmusega, sest 852 hukkunu hulgas oli 17liikmeline linnavalitsuse delegatsioon eesotsas toonase linnapea Jaak Otiga. Teel oldi Võru sõpruslinna Landskronasse. Laupäeva ennelõunal kell 11 peeti linna keskväljakul 1996. aastal avatud skulptor Mati Karmini loodud mälestusmärgi juures mälestushetk, kus osalesid lisaks Vabariigi presidendile linnavalitsuse, valla ning Arenduskeskuse esindajad ja linnarahvas.

Paduvihmast päiksepaistesse

Laupäeva hommik algas paduvihmaga ning nõnda algas ka mälestushetk Võru keskväljakul. Kell 11 kõlasid leinakellad, millega liitus segakoor Hilaro laul. Kui esimesed musitseerimised ning sõnavõtud kõlasid vihmasabina saatel, siis kümnekonna minuti pärast vihm lakkas ning küünalde ja pärgade asetamise ajaks paitas päike mälestajate päid. “Meist paljud, kes kuulsid 1994. aasta 28. septembri varahommikul uudiseid Estonia hukust ei uskunud, et kuuldu saab olla tõsi. Estonia ei saanud uppuda, seda sooviti uskuda viimase hetkeni. Ometi see oli tõsi ja sügistormis hukkus 852 inimest, mis on rahuaja rängim laevaõnnetus. Minu klassivend, naabrimees… paljud teised läksid ja ei tulnud enam tagasi. Nii ka 17 võrulast, kelle auks on püstitatud mustast graniidist mälestusmärk, millest ulatuvad välja palveks kokkupandud käed. Palveks, et taoline tragöödia ei korduks enam iialgi, kuid ka palveks, et need inimesed leiaks rahu ning et rahu leiaksime ka meie. Ma kutsun üles tegema rahu iseendaga. Ühtlasi meenutame auga Eesti meremehi. Laevast pääses 138 inimest. Meeskond töötas lakkamatult viimase hetkeni. Täna on merepäästel rohkem jõudu, rannariikidel on parem koostöö. Toona toimunu kohustab meid kõiki paremad olema,” lausus president Alar Karis oma sõnavõtus.

Mälestus jääb

EELK Võru Katariina kiriku õpetaja Andres Mäevere sõnas, et merel on võim hellalt kanda, kuid on ka võim hukutada. Meri suudab kirikuõpetaja sõnul kiivalt varjata talle antud saladusi, kuid on midagi, mida meri ei suuda. Ei suuda kustutada mälestusi ega leina inimeste südametes. Pärast sõnavõttu luges kirikuõpetaja ette 17 hukkunud võrulase nimed. Linnapea Kalvi Kõva tõdes, et kõik Võru pered olid tookord ühel või teisel moel sellest traagilisest sündmusest puudutatud. “30 aastat on möödas. Lastest on suured inimesed sirgunud. Möödunud on inimpõlv, kuid mälestus on alles,” nentis Kõva enne pärja asetamist mälestusmärgi jalamile. Tema järel asetas pärja SA Võrumaa Arenduskeskuse juhatuse liige Tiit Toots ning Võru vallavanem Kalmer Puusepp. Mälestuskõneks sai sõna ka 30 aastat tagasi abilinnapea ametis olnud Andres Visnapuu. “30 aastat on pikk aeg, see aeg moodustab kolmandiku inimese elust. 30 aastat inimene enamasti õpib, järgmised 30 aastat viib oma eesmärke ellu ja kasutab õpitut ning viimased 30 aastat saab vilju nautida. Need inimesed, kes tookord siit läksid olid just oma eluga selles teises astmes. Nad olid teel sõpruslinna, et saada kogemusi. Saatus tahtis nii, et täna olen mina siin pool, mitte seal teisel pool nimekirjas. Teadke, et meil on hästi!” ütles Visnapuu.

Keskväljakule oli pooletunnisele mälestushetkele kogunenud arvestatav rahvahulk. Pille, kes kaotas sel saatuslikul ööl oma koolivenna ning mõned kaugemad tuttavad ütles, et tundis täna, et peab tulema. “Igal aastal ma ei ole käinud mälestusmärgi juures, kuid täna oli selline tunne. Ma mäletan seda hommikut väga hästi, justkui see oleks alles eile olnud,” meenutas Pille võideldes vägisi silma tikkuvate pisaratega. “Laevasõidu osas see hirmu ei ole minusse jätnud. Sõitsin kohe kevadel Rootsi. Eks ikka natuke oli hirmus ja mõtlesin õnnetusele. Iga suurem müts või heli laevas ehmatas ning tegi ärevaks. Ma mõtlen tihti sellele õnnetusele ja just sellele, mida pidid tundma need inimesed seal laevas viimse hetkeni oma elu eest võideldes,” lisas mälestaja.

FOTOD: Aigar Nagel