Järjekindlus viib sihile

Värska sanatoorium on hea näide, kuidas Kagu-Eesti täielikus niinimetatud pärapõrgus on võimalik pidada edukat ettevõtet ja kuidas edu saabub aastatepikkuse sihikindla tööga. Lisaks on Värska sanatoorium hea näide, kuidas Eesti kapitaliga ja ilma välismaalastele kõike maha müümata on võimalik edukalt toime tulla. Värska pole muidugi spaaäris mingi erand, kummalisel kombel on valdav enamus Eesti puhkeäridest jäänud kohalike ettevõtjate kätte: Kubija kuulub Aigar Pindmaale, Pühajärve Tiit Vähi perekonnale, Pärnu Tervis EKE Grupile, Estonia Pärnu linnale, Viiking Toivo Ninnasele, Narva-Jõesuu Rakvere KEKile, Meresuu Rene Kuulmannile, Haapsalu Andrus Suklesele ja Toomas Vilosiusele, Saaremaa Prits Liblikule, Viimsi Andres Tiigile. Rakvere Aqva Spas ja Laulasmaal on samuti eestlastest omanikud, ainult Toilas on osalus ka Saksa kapitalil.

Värska sanatoorium on hea näide, kuidas Eesti mõistes pärapõrgus on võimalik toime tulla, kui kasutada kõiki oma piirkonna eeliseid. Värskas on selleks kahtlemata puhas ja puutumata loodus, kohalik järvemuda ja ligi 500 meetri sügavusel maapõues asuv miljoneid aastaid laagerdunud mineraalvesi. Lisaks loomulikult lähedus Vene turule ja oskus muuta Värska kuurort venelaste jaoks atraktiivseks.

Värska sanatooriumi juht Vello Saar on hea näide, kuidas tippjuht ei pea ametit vahetama iga viie või seitsme aasta tagant, nagu ütleb õpikutarkus. Eeskujulikult raamatust järge ajades ja selle järgi talitades poleks Värskas praeguseks mitte midagi alles, nii nagu on raamatutarkust taga ajav Vabariigi Valitsus suutnud elu välja suretada suures osas Eesti territooriumil. Edusammude eest maapiirkondade väljasuretamisel võib saada küll välismaalastelt kiita, aga Eestis pole selle teadmisega suurt midagi peale hakata. Meil tuleb jonnakalt vanade eestlaste kombel aastakümneid sihikindlalt oma asja ajada ja alles siis on võimalik tulemusi näha. Nii nagu ka Eestimaa looduses, kus kevadisi kauneid lilleõisi saab noppida alles siis, kui on suudetud pikk ja karm talv üle elada.