Valitsus valetas rahvale!

See oli neli aastat tagasi, kui pärast raskeid läbirääkimisi Riigikogu opositsiooni ja ametiühingute ning koalitsiooni vahel võeti vastu kurikuulus töölepingu seadus. See andis ennekuulmata palju õigusi tööandjale, kuni puhkuse ja haiguse ajal, aga ka telefoni teel töölt vallandamise võimaluseni välja. Ametiühingud ja opositsioon olid ülekohtulisest seadusest tõeliselt nördinud. Päris viimasel minutil õnnestus seadusesse siiski üks leevendus kirjutada. Valitsus nõustus 40protsendilise hüvitisega palgast neile, kes lahkuvad töölt nii-öelda omal soovil. See oli opositsioonile suur võit, mis näitas, et lihtsa tööinimese eest on siiski võimalik ka Eestis seista.

Nüüd selgus, et rõõm oli enneaegne. Reformierakonna algatusel see 40protsendiline hüvitis omal soovil lahkujaile kaotatakse. Töölepingu seadusesse tehti vastav muudatus ja koalitsiooni häältega kiideti see Riigikogus heaks. Seega võttis valitsus oma „helde” lubaduse lihtsalt tagasi.
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ütles lühidalt ja kokkuvõtvalt, et niisuguse teo nimi on inimeste petmine. On olemas veel ka teine suurus poliitikas, mille nimi on valetamine – selle sõnaga iseloomustas Nestor valitsuse käitumist.

Pole raske arvata, miks koalitsioon selle petusammu ette võttis. Põhjus on lihtne – riigi rahakott on tühi ja iga viimast senti püütakse kokku hoida. Kahju, et seda tehakse jälle kõige viletsamate, seekord siis taas töö kaotanute arvel. Ehkki kogusumma, millest hetkel räägitakse, polegi nii tõsine. Käesoleval aastal läheb hüvitisteks kokku 41,9 miljonit eurot, kuid töötukassa sissetulek on 206 miljonit. Tervelt viis korda rohkem!

Nagu näeme, pole raha, mille üle võitlus käib, kuigi suur. Ent see samm näitab ilmekalt Reformierakonna ja IRLi suhtumist tavalisse tööinimesse. Pole ju saladus, et see niinimetatud omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkumine on ju tegelikult inimese töölt minemaajamine. Kas siis tööandjale konkreetne inimene ei meeldi/ei sobi või tahetakse lihtsalt ühe töötegija palga võrra kokku hoida. Juhtub ka, et raske töö käib inimesele lihtsalt üle jõu. Praeguse suure tööpuuduse puhul on üsna haruldane, kui tööline puhtalt omal soovil lahkub. Kuid ka siis kuluks talle pisike toetus ära. Mis see 40 protsenti viletsast palgast muu on, kui väike ja ajutine abi. Kuid riik on ahne ja seda maksta ei taha.

Olukord muutub absurdseks, kui lisan, et töölepingu seaduse muudatus suuri haisid ei puuduta. Riigikogu liige saab lahkumisel ikka poole aasta palga, suurte riigiettevõtete juhtide lahkumishüvitised ulatuvad tuhandetesse eurodesse ehk sadadesse tuhandetesse kroonidesse.
Asjale lisab värvi ka tõsiasi, et enamikes Euroopa riikides nagu Šveits, Belgia, Austria, Norra, Saksamaa, kelle sarnaseks püüame saada, omal soovil töölt lahkumise toetusi makstakse.