Meremäe kooliharidus sai 105aastaseks

KOKKUTULEK • Meremäe valla 90. juubelile pühendatud nädala tõenäoliselt suurim sündmus toimus laupäeval, kui Meremäe ja selle lähiümbruse kooliharidus tähistas 105. sünnipäeva.  

Kui peohõngu oli Meremäel tunda kogu nädala vältel, siis eriti magus „sünnipäevakoogi” lõhn hakkas ninna nädalavahetusel. Külarahvas ja ümbruskondsed sagisid laupäeva lõuna ajal usinasti ringi, oli ju kogu päev sisustatud valla juubeliüritustega ja käisid ka ettevalmistused õhtuseks kooli kokkutulekuks.

Meremäe kooli direktor Igmar Matto ütles tabavalt oma kõnes: „Aeg kaob, rõõmud jäävad.” Kas see lause ei võiks olla iseloomustav kõigile üritustele, kus üle pika aja kokku saadakse ja muljetatakse? Mälestustelt puhutakse tolm ühe hetkega pealt ja jällegi on tunne, nagu kõik oleks alles eile olnud.

Peretunne

Meremäe koolimaja, mis on õpilastele koduks olnud alates 1960. aastast, mahutab 440 õpilast. Sel õppeaastal on kooli hingekirjas vaid 43 õpilast, lisaks 21 lasteaialast. Kui võiks arvata, et nõnda väikse arvu laste jaoks on suur maja kõle, siis tegelikult tekib koolimajja astudes alati ühtne peretunne. Võib vaid ette kujutada, kui palju noori on neid kivitreppe mööda astunud, aknalaudade peal kõlkunud, kui palju lugusid on kuulnud selle vana koolimaja seinad. Igal koolimajal on ju oma lugu jutustada. Vilistlased, praegused ja tulevased õpilased-õpetajad on need, kes peavad kooli vaimu edasi kandma.

Õnnitlused naabritelt

Pidulik aktus koolimaja väikeses saalis tõi kokku vilistlasi ja õpetajaid eri generatsioonidest. „Mis saabki toredam olla, kui jälle oma lastega kokku saada!” hüüatab kooli kauaaegne õpetaja Aini Kilusk rõõmsameelselt. Just mõni hetk tagasi jooksis tema kunagine kasvandik oma kallile klassijuhatajale embusse. Sellised üritused toovad ikka kokku inimesi, kes pole teineteist aastaid näinud. Kindlasti oli ka neid, kelle viimane trehvamine oli just viimasel koolipäeval.

Üheks suuremaks aplausimagnetiks osutus aktusel tavapäraselt tänamine. Publik ja koolipere mäletasid kõiki kooli endiseid direktoreid, viimased said suure aplausi, et mitte öelda ovatsioonide osaliseks.

Meremäe kooli olid õnnitlema tulnud ka naaberkoolid: Vastseliina gümnaasium, Orava põhikool ja Misso kool.

Pärast pidulikku aktust sõid kõik kohaletulnud juubelitorti, nautisid ilusat ilma ning jutustasid ja pidutsesid hiliste õhtutundideni. Erilist pidulikkust lisasid paukuvad šampanjakorgid ja säravad silmad.

DIREKTORID MEENUTAVAD

• Eredaid seikasid kooliseinte vahelt.

Hans Uba (direktor aastail 1976–1980): „Enne õppeaasta algust oli teatavasti tavaks koolimajade kontrollimine, et kas nood ikka õppeaastaks valmis on. See lugu juhtus kas 1979. või 1980. õppeaasta alguses, augusti viimastel päevadel. Kontroll vaatas maja üle, ent keda polnud, oli direktor. Aga mina olin sel ajal katlas ja vahetasin malmreste! Koolimaja oli tarvis uueks õppeaastaks ju soojaks saada ja katlakütja polnud tööle veel tulnud. Nii siis jõudiski kontroll lõpuks katlamajja ning mina ronisin katlast välja, ise üleni must ja tahmane! Õnneks oli tegu arusaaja mehega ja asi lahenes õnnelikult.”

Asta Pazuhanitš (direktor aastail 1996–2000): „Kõige eredam mälestus seostub ikka sellega, kui me kauaoodatud käsitöömaja valmis saime. See oli midagi, mida siinkandis enne polnud, käsitöömaja valmimine andis lastele palju uusi võimalusi. Meenutades õpilasi, saab öelda, et kõik olid abivalmid ja asjalikud. Esimene volbriöö koos riigikogulastega … Ekskursioonid Ida-Virumaale ja Marimaale … Lapsed olid nii toredad, meil oli hea teineteisemõistmine.”

Raivo Raam (direktor aastail 1980–1987 ja 1989–1996): „Mida me alati naerdes meenutame, on 1979. aasta detsember. Need, kes mäletavad, teavad, et see oli väga karm talv, külma oli nii umbes 40 kraadi … Tulekul oli nääripidu ja saali oli kuuske tarvis. Lõpuklassi poisid läksid karmi külmaga metsa kuuse järele, tõid kohale väga suure ja paksu tüvega kuuse. Väljas oli aga nii külm, et kui kuusk saali jõudis, kukkusid suure temperatuurivahe tõttu kõik okkad maha!”