Ajal, kui veresoonkonnahaigused on Eestis inimeste surma põhjustajaks pooltel juhtudel, on loomulikud kõik üleskutsed hakata rohkem liigutama. Vähest liikumist peetakse veresoonkonna-, sealhulgas südamehaiguste, peamiseks põhjuseks.

Inimesi peab meelitama just liigutama, mitte sportima. Sportimistegevus võib vähe liikunud ja vastavate eeldusteta inimese jaoks olla liiga kurnav ning isegi surmav. Igapäevane liigutamine, näiteks kõndimine auto- või bussisõidu asemel võib tervist märgatavalt parandada.

Sõna „sport” on viimasel ajal omandanud seoses dopingujuhtumitega lausa kriminaalse varjundi. On selge, et keemiatööstuse osaks muutunud tippsporti ei saa enam kuidagi tervisega seostada. Kas dopingu tõttu või muudel põhjustel maadlevad endised tippsportlased hiljem ise raskete tervisehädade käes. Vanemas eas terveid ja reipaid inimesi iseloomustab mitte niivõrd sport kui igapäevane liikuv eluviis. Sport on paljudes riikides pigem osa suurest poliitikast, millel pole rahva tervisega mingit pistmist. Võtame kasvõi endise Nõukogude Liidu, mille sportlased olid kõige tublimad paljudel aladel, samas olid riigis inimesed väga haiged ja surid noorelt.

Liikumise edendamisel liigub Võrumaa Spordi-liit õiges suunas, propageerides mitte niivõrd sporti, vaid inimeste võimalikult laia osavõttu rahvaterviseüritustel. Vähese liigutamise kõrval saadab inimesi Eestis teine häda – nälg. Räägitakse sellest, kuidas tuhanded lapsed lähevad Eestis magama tühja kõhuga, ning värske uuring näitab, kuidas Eestis ja teistes Balti riikides kulub inimestel toidule pool sissetulekust. See ei tähenda, et inimesed Eestis tarbiks kallist toitu – neil lihtsalt napib kallineva toidu ostmiseks raha. Poolte inimeste jaoks on toidu ostmisel kriteeriumiks mitte kvaliteet, vaid hind.

Tervise seisukohast on toit väga oluline – raskeid haigusi nagu vähk ja veresoonkonnahaigused seostatakse liikumise kõrval üha rohkem toitumisega. Tervislik toit ei pruugi olla kallis, kui tarvitada rohkem aedvilju.