Põranda õlitamine kaitseb ja tugevdab puidu struktuuri ning säilitab selle välimuse, kuid vähesed teavad, et lohakile jäetud õlised tööpüksid on isesüttivad ja võivad ereda leegiga majagi maha põletada.

Põrandaõli pakenditel on küll kasutusjuhendid koos hoiatussildiga peal, kuid need on tihtipeale niivõrd väikeses kirjas, et enamik inimesi ei olegi ohust teadlikud. Seesam kindlustuse kahjukäsitlusosakonna juht Ly Jõhvik selgitab, kuidas põrandaõli siseruumides ohutult kasutada.

Teadmatusest trepp põlema

„Sarnaselt nagu inimesed ei loe ravimite infolehti, et olla teadlikud kõrvalnähtudest, ei loeta ka põrandaõlide kasutusjuhendeid. Mõni kasutaja ei pruugigi teada, et põrandaõliga kokku puutunud tekstiilid võivad kergesti põlema minna,“ rääkis Jõhvik.

„On olnud juhtum, kus põlema läksid seinanagisse rippuma jäetud tööpüksid, mis olid töömehel põranda õlitamise ajal jalas olnud ja millede põlved olid õliseks saanud. Teisel korral süttisid trepile vedelema jäetud õlised puhastuslapid ning maja pääses hullemast tänu tööle hakanud häirest,“ tõi Jõhvik näiteid.

Kindlustusspetsialisti sõnul on ohtlik ka täiesti naturaalne linaõli, millega koosolevad töövahendid ja tekstiilid õhu juurdepääsu puudumisel väga kergesti süttida võivad. „Kortsus lappidel ja hunnikus puitlaastudel puudub hapniku juurdepääs ning tuli võibki süttida. Et vältida iseeneslikku süttimist, peab töövahendid, riidelapid ja saepuru panema kohe pärast töö lõppu väljaspool hoonet asuvasse veega täidetud metallkonteinerisse, hoidma suletud klaastaaras või põletama koheselt. Kindlasti tuleb konteiner vastavalt ohutusreeglitele ka ära viia. Mõned töömehed ütlevad, et piisab ka sellest, kui õlised lapid laiali laotada, et nad vabalt tuulduda saaksid,” teadis Jõhvik.

Nipid, kuidas tulekahju ennetada ja tule korral käituda:

• Veendu, et kodus on töökorras suitsuandur
• Taga siseruumides piisav õhuvahetus
• Kasutatud töövahendite ja lappide utiliseerimisel lähtu toote taaral olevatest ohutusnõuetest
• Tulekahju korral kustuta tuli pulber-, vaht- või CO2-kustuti abil
• Väikesed kogused võib kustutada ka tekiga lämmatades.
• Kustutamisel ei tohi kasutada paljast vett, sest vesi võib põlemist laiendada
• Võimalusel väldi põlemisel eralduvat musta suitsu ja kahjulikke gaase

Rattahooaeg on täies hoos ning soojad suvepäevad täidavad linnatänavad ja maanteeäärsed sadade ja tuhandete rattaspordi sõpradega. Minu kui iga päev rattaid müüva spetsialisti jaoks tähendab see ennekõike kibekiiret rattamüügi  ja -hoolduse hooaega. Samas on see ka aeg, mil pea üle päeva tuleb meediast lugeda uudiseid ratturitega juhtunud liiklusõnnetustest. Võrumaal sai eelmisel aastal vigastada 3 jalgratturit ning sellel aastal pole siiani jalgratturitega õnnetusi juhtunud ja ma loodan, et see nii ka jääb.

Hawaii Expressis on juba ligi 15 aastat kehtinud põhimõte, et kiiver kuulub jalgratta põhivarustusse. See tähendab, et ükski rattaostja ei tohiks väljuda poest kiivrita, kui tal just kiiver kodus ootamas ei ole – on ju kiiver ratturile täpselt samasugune turvavarustus nagu autojuhtidele turvavöö.

Lühikesi otsi autoga sõites ei teki küsimustki, et milleks ma kilomeetriks-kaheks turvavöö peale panen? Ja seda mitte seepärast, et saame turvavööta trahvi, vaid seepärast, et tegemist on elementaarse ohutusabinõuga.

Ainult sportlastele?

Ometi kiivrisse nii ei suhtuta. Pikki aastaid on kiivrit peetud üksnes spordivarustuseks, mida linnatänavatel rattaga liigeldes vaja ei ole. See ei ole sugugi üllatav, sest kaua aega müüdi Eestis ainult sportlikke kiivreid. Tänapäeval on valik aga tohutu lai – kiivrid on muutunud moeaksessuaarideks ning saadaval on nii kootud, kangast kui ka nahast kattega stiilseid peakatteid.

Liiklusseadus ütleb, et kiiver on kohustuslik alla 16-aastastele ratturitele. Paljud arvavad, et see tähendab, et kiiver on vajalik ainult lastele, kes alles õpivad rattaga sõitma. Eriti kurvaks teeb see, kui kiivrit ei kanna lapsevanemad, kes saadavad rattasõidul oma lapsi. Nii annavad nad tahtmatult oma võsukestele signaali: kiiver on lastele – kui saad suureks, siis võid ka kiivrist loobuda.

Seadus ju lubab

Tegelikult on pea ja mõistus kallid ju kõigile, mistahes vanuses inimesega tegu. Lapse vigasaamine või hukkumine on kohutav, aga ema, isa, vanavanema või hea sõbra kaotus ei ole sugugi väiksem tragöödia. Vaadates, kes satuvad liiklusõnnetustesse, tuleb tõdeda, et lapsed ei ole sugugi mitte peamine ohustatud sihtrühm.

Kriitikud küsivad seepeale, et kas minu arvates peaks siis muutma kiivri kandmine kõigile ühetaoliselt kohustuslikuks. Seda ma ei väida. Riigid, kus jalgratturid on liikluses vaat et aktiivsemad osalised kui autojuhid, pole seda eesmärki saavutanud käskude ja keeldudega – pigem ikka luues hästitoimivaid kergliiklusteede võrgustikke, mis võimaldavad ratturitel ja autojuhtidel liikluses kõrvuti turvaliselt eksisteerida.

Küll aga tahaksin pöörduda kõigi rattasõprade poole üleskutsega. Küsige endalt iga kord sadulasse istudes: „Kui kallis on mu elu, toimiv keha ja pea minule ning minu lähedastele?“

Ükskõik, kui kehvasti või kergelt läheb juhusliku äparduse tagajärjel teie rattaga – tõenäoliselt on võimalus see ära remontida või asendada. Inimesi aga ei asenda.