Keskkonnainspektsioon tuletab puhkajatele ja loodusesse minejatele meelde, et looduskaitseseadus keelab veekogude kallastel ATV-de, autode, krossirataste ja muude mootorsõidukitega sõitmise.

Inspektsiooni teatel sagenevad puhkustehooajal kõned, milles antakse keskkonnainspektsioonile teada rannas ringi kihutavast ATV-st, veepiirini sõitnud autost või muust sarnasest ranna- ja kaldakaitsenõuete rikkumisest. Osal juhtudest on tegu rikkuja teadmatusega, paljudel juhtudel on see seotud ka lihtsalt hoolimatusega.

"Arvatakse, et kui ATV on maastikusõiduk, siis see tähendab, et sellega tohibki igal pool looduses sõita," ütles keskkonnainspektsiooni Harjumaa büroo juhtivinspektor Kris Heinsoo. Näiteks oli sel kevadel Harjumaal probleem ATV-juhiga, kes sõitis Klooga ranna piiranguvööndis. Mehe enda sõnul katsetas ta oma sõiduvahendit.

Tihtipeale tahetakse sõita rannale võimalikult lähedale, mistõttu on Lohusalu rannas näha lausa sissesõidetud roopad.

Veekogude puhul tuleb meeles pidada, et kõigile veekogudele on kehtestatud piiranguvöönd, mille eesmärk on kaitsta rannal või kaldal asuvaid looduskooslusi – taimestikku, linde ja loomi, ning säilitada puhkamisvõimalusi.

Piiranguvööndi laius sõltub veekogu suurusest. Läänemere ja suuremate järvede ehk Peipsi, Pihkva, Lämmijärve ja Võrtsjärve piiranguvöönd on 200 meetrit, üle 10 hektari suurusel järvel või veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel või ojal on see 100 meetrit, kõige väiksematel veekogudel on kalda piiranguvööndi ulatus 50 meetrit.

Piiranguvööndis tohib sõita ainult selleks ettenähtud teedel. Erandiks on juhtumid, mis on seotud haljasala hooldustöödega tiheasustusalal, kalapüügiks vajaliku veesõiduki vetteviimisega või metsa- või põllumajandustöödega maatulundusmaal.

Eesti teedel liiklevatele autojuhtidele ja siin tegutsevatele ettevõtjatele jääb üha rohkem mulje, et maanteekontrollide mõttes on mõneti soodsamas seisus välismaised, eriti Leedu ja Poola veoautod, keda lihtsalt vähem kontrollitakse.

"Oleme saanud juba pikemat aega signaale autojuhtidelt, et miskipärast kontrollib politsei pigem Eesti veoautosid, sellal kui Leedu ja Poola veokid sõidavad hoolimata sõiduki seisukorrast rahulikult edasi," rääkis Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu (ETTA) juht Jaan-Hendrik Toomel BNS-ile.

"Piltlikult öeldes on seis selline, et meie sõitjad annavad igakülgselt aru sellal, kui teise riigi numbrimärkidega veoauto nii-öelda järellohiseva paagiga edasi sõidab," selgitas Toomel, kelle sõnul on ETTA käinud ja autojuhtide mure edastanud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ning politsei- ja piirivalveametile.

"Praegune mulje on küll see, et välisvedajad lihtsalt ei maksa oma trahve ära, kui Soome ja Läti ettevõtted veel on trahve tasunud, siis Poola ja Leedu ettevõtted lihtsalt eiravad neid," ütles ta ning lisas, et selline olukord mõjub halvasti nii teeohutusele kui ka töötajate töö- ja puhkeajale.

Probleeme välisriikide vedajatega tunnistas ka Eestis sisevedusid teostavaid ettevõtjaid ühendav Eesti Autoettevõtete Liit. "Ma ei saa nüüd väita, et politsei üldse välismaiste numbrimärkidega veokeid ei kontrolliks, aga probleeme välisvedajate kontrollimisel kindlasti on," rääkis BNS-ile liidu direktor Villem Tori.

"Selles mõttes olen ma ametiühinguga täiesti nõus, et hoopis rohkem tähelepanu tuleks pöörata välisvedajate puhul näiteks sellele, et kontrollida, kas on järgitud kabotaažvedude nõudeid," rääkis Tori. Kabotaažveod ehk liikmesriigi siseveod kolmanda riigi vedajatele on piiratud, rahvusvahelisele veole järgnevalt on vedajatel lubatud teha kolm kabotaažvedu seitsme päeva jooksul, seda reeglit aga autoettevõtjate hinnangul rikutakse tihti.

"Meie oleme küll kuulnud oma ettevõtjatelt, et kaotatud on vedusid Leedu vedajatele. Ja siin on oluline küsimus selles, et kui nende autosid piisavalt ei kontrollita, siis ka nende töötajate puhke- ja tööaja kontroll kannatab, mis tähendab seda, et Eesti vedajad ei saa nendega lihtsalt konkureerida. Rääkimata üldisest teeohutusest," kõneles Tori.

Politsei ja piirivalveametist kinnitati BNS-ile, et autode kontrollimisel ei mängi veoki päritolu mingit rolli. "Välismaa sõidukeid on kõigi Eestis kontrollitud raskeveokite seas kindlasti vähem, kuna neid lihtsalt liikleb Eestis tunduvalt vähem," rääkis BNS-ile liikluspolitseinik Priit Tuuna.

Tuuna kinnitusel ei erine välisriikide sõidukitega seotud probleemid eriti kodumaistest. "Veidi parem on nende tehniline seisund ning ka koorem on pikema sõidu tõttu paremini kinnitatud," ütles ta.

"Tänavu kontrollitud veokite seas on 15 protsendil juhtudest tegemist välismaiste sõidukitega. Väärteo toime pannud veokijuhtide seas on teise riigi kodakondseid samas suurusjärgus - eelmisel aastal kümnendik, tänavu 14 protsenti," selgitas Tuuna.

Raskeveokitega seotud peamisteks rikkumisteks on sõidu- ja puhleaja ning teeseaduse normidest kõrvale kaldumine. Nende eksimustega seoses on tänavu välismaalastele koostatud 134 väärteomaterjali, neist kõige enam Vene Föderatsiooni ja Läti kodanikele. Leedu ja Poola kodakondseid on tänavu nende rikkumiste eest karistatud 21 korral.

Avalik profiil sotsiaalmeedias on tööandjale justkui tööle kandideerija mitteametlik CV, mida kasutatakse sageli täiendavaks taustakontrolliks, selgub Tartu Ülikooli (TÜ) kommunikatsioonijuhtimise erialal magistritöö kaitsnud Greete Kempeli uurimusest.

Uurimusest selgub, et tööandjate hinnangul on töötaja nii töö- kui eraelus sotsiaalmeediat kasutades asutuse esindaja, teatas TÜ BNS-ile. Ametlikult on aga vähesed organisatsioonid sotsiaalmeedia kasutust reguleerinud ning oma ootusi töötajatele väljendanud.

Kaheteistkümne avaliku, era- ja kolmanda sektori tööandjaga läbiviidud intervjuudest selgus, et enamik tööandjaid peab kandideerivate töötajate taustakontrolli tegemist läbi sotsiaalmeedia lubatuks, kui kasutaja profiil on avalik. „Kui inimene on ise enda kohta käivad andmed avalikuks teinud, sh andmed, mida näiteks tööintervjuul küsida ei tohi, ja nendele pääseb ligi läbi avalike kanalite või allikate, siis ei pidanud tööandjad ebaeetiliseks nende andmetega tutvumist,“ tõdes äsja Tartu ülikoolis magistritöö „Sotsiaalmeedia töösuhtes: tööandjate hinnangud ning kogemused“ kaitsnud Greete Kempel.

Sotsiaalmeedia laialdase leviku ning piiride hägustumisega töö- ja eraelu vahel on sotsiaalmeedia kasutus tööajal muutunud igapäevaseks, sh avaldatakse isiklikel kontodel tööga seotud postitusi. „Kõik tööandjad leidsid, et töö- ja eraelu vahel pole võimalik kindlat joont tõmmata ja olenemata kellaajast on töötaja asutust esindav figuur, seda ka sotsiaalmeediat kasutades,“ tõi Kempel välja. Tööandjad eeldavad, et töötaja peaks kandma ettevõtte väärtusi ja töölepinguga seatud kohustusi ka vabal ajal. „Üldiselt ei pidanud intervjueeritavad eetiliseks töötaja sotsiaalmeedia kasutuse süsteemset monitoorimist, kuid leiti, et kui töötaja on postitanud töökoha või kolleegide suhtes ebasobivat sisu, võiks tööandjal säilida õigus teha töötajale märkus või teda sotsiaalmeedia kasutuse osas suunata.“

Uuringus osalenud tööandjad olid ühel meelel, et töötajatega tuleb enne kokku leppida, mis on sotsiaalmeedias lubatud ja mida peetakse väärkasutuseks. Nõustuti ka, et kui käitumisreeglites ei ole kokku lepitud, ei tohiks töötajad sanktsioneerida. „12-st uuritud asutusest oli sotsiaalmeedia juhis olemas vaid mõnel. Tõde on, et uuringus osalenud asutustes ei koolitata üldiselt oma töötajaid sotsiaalmeedia vallas. See omakorda võib olla põhjuseks olukordadele, kus tööandja on pidanud töötaja sotsiaalmeedia kasutuse kohta märkuse tegema, ühel juhul leidis aset ka töötaja vallandamine,“ rääkis Kempel.

Sotsiaalmeedias ebasündsaks käitumiseks peetakse muuhulgas niinimetatud läbupiltide ülespanekut, seksuaalse alatooniga fotosid, asutusesise tööinfo postitamist, tugevalt poliitilisi sõnavõtte ja ropendamist.

Ühe põhijäreldusena rõhutab Kempel sotsiaalmeedia juhiste vajalikkust igas asutuses: „Kui tööandja ootab töötajalt sotsiaalmeediaga seonduvalt mingit kindlat käitumist, on tööandja kohustus töötajat sellest ka teavitada ja käitumisreeglid kokku leppida.“

Juhend on soovitatav vormistada kas töölepingu lisa, sisekorraeeskirja või hea tavana, mis räägitakse näiteks üle uue töötaja organisatsiooni tulekul. Kempel soovitab viia läbi ka sotsiaalmeedia seminare, kus näidete ja praktiliste juhtumite varal selgitatakse organisatsooni sotsiaalmeedia käitumise põhimõtteid. „Juhendamise eesmärk võikski olla töötaja ja tööandja vahelise usalduse ja ühtsete käitumisreeglite tekkimine, et ennetada probleeme juba eos. Tihtipeale töötajad lihtsalt ei adu, mida organisatsioon neilt sotsiaalmeedia kasutuse osas ootab,“ selgitas Kempel.

13. juunil jõustuvad seoses Euroopa Liidu (EL) tarbijaõiguste direktiivi ülevõtmisega Eesti õigusesse võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muudatused, millega oluliselt suureneb ettevõtja kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenuse kohta teavet.

Muudatused puudutavad peamiselt praegu kehtiva koduukselepingu (alates 13. juunist väljaspool äriruume sõlmitav leping) ja sidevahendi abil sõlmitava lepingu regulatsiooni, kuid mõneti ka teisi tarbijalepinguid, teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Tarbijakaitseseaduses tehtavad muudatused on kosmeetilised, olulised sisulised muudatused tehakse võlaõigusseaduses.

Lisaks sellele, et kõigi tarbijalepingute puhul tuleb juurde rida nõudeid, millist informatsiooni tuleb kauplejal enne lepingu sõlmimist tarbijale anda, on palju muudatusi väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitavate lepingute puhul ja seda nii taganemisõiguse kui ka kauba tagastamisega seoses.

Praegu kehtiv 14-päevane taganemisõigus jääb jõusse, aga tarbija jaoks kauba tagasisaatmise ja ettevõtja jaoks tarbijale raha tagastamise tähtaeg lüheneb 30 päevalt 14 päevale. Kaupleja saab ka õiguse tagasimaksega viivitada juhul, kui tarbija ei ole kaupa tagasi saatnud või esitanud tõendit, et ta on kauba teele pannud. Kui kaupleja ei ole täitnud lepingueelse teavitamise kohustust taganemisõiguse osas, on tarbijal õigus lepingust taganeda 12 kuu jooksul praeguse kolme kuu asemel alates kauba kättesaamisest või lepingu sõlmimisest.

Uue regulatsiooni järgi tuleb teavitada tarbijat ka sellest, kui tema sõlmitavale lepingule ei laiene taganemisõigus või kui mingi tegevuse tõttu taganemisõigus lõpeb. Samuti, kui ettevõtja soovib jätta tarbija kanda kauba tagastamise kulusid, peab sellest tarbijat teavitama enne lepingu sõlmimist, sest vastasel juhul ei saa ettevõtja kulude tasumist tarbijalt nõuda. Praegu kehtiva regulatsiooni järgi ei tohi tarbijalt nõutav kauba tagastamisega seotud kulu ületada 10 eurot, kuid seadusemuudatustega tagastamiskulude ülempiir kaob.

Telefonimüügi puhul on oluline muudatus, et ettevõtja algatusel tehtud telefonikõnes kokkulepitu on alates 13. juunist tarbija jaoks siduv vaid siis, kui tarbijale on edastatud teave püsival andmekandjal ja kui tarbija on oma tahet kinnitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, näiteks e-posti teel. Seda sätet ei kohaldata juhul, kui leping sõlmitakse tarbija algatusel.

Uues regulatsioonis kaotatakse koduukselepingu mõiste ja asendatakse väljaspool äriruume sõlmitava lepingu mõistega. Tegemist on lepinguga, mille ettevõtja ja tarbija sõlmivad väljaspool ettevõtja äriruume ehk näiteks tarbija kodus, ühissõidukis, tänaval või vabaajaüritustel.