Tavapäraselt kirjutatakse juubelilugusid üldtuntud inimestest, kes on oma erialal tunnustatud ja edukad: muusikud, sportlased, treenerid, näitlejad, poliitikud, insenerid, meedikud, ettevõtjad, põllumehed ja kes veel iganes …, aga tema „ta käib tagasihoidlikult oma teed, ta ei tülita kedagi ja ajakirjanikud ei tülita teda, et paluda intervjuud. Kui küsitakse tema käest, mis on ta nimi vastaks ta lihtsalt ja asjalikult: „Ma olen Kalle Värton …” Ja sellest killukesest Jaroslav Hašeki poolt kirjapanduna – kui Švejki nimi Kallega asendada, peaks sissejuhatuseks piisama.

Minuealised, kelle hulka Kallegi pisut nooremana kuulub, mäletavad Austraalia pikamaajooksjat Ronald (Ron) William Clarke’i, kes püstitas 17 maailmarekordit ja tuli 1964. aasta Tokio olümpiamängudel 10 000 meetri jooksus pronksmedalile, aga temast mõni lõik hiljem.

Kui ma lehetoimetajale helistasin, et soovin Kalle Värtoni juubeli puhul temast tutvustava loo kirjutada, vastas viimane: „Jaa-jaa, muidugi, ta oli ju omal ajal kõva rallimees!”

„Ei, kulla Kalev, ei olnud, rallimees oli Andu, tema onupoeg!”