Lapsepõlv

Helmut Kostabi on sündinud 20. veebruaril 79 aastat tagasi Mäekülas Punna talus. Tema sünniajal valitses ärev aeg, suur sõda seisis ukse all. Aga seda räägiti külas muu jutu sees, sest elu läks edasi ja igapäevased toimetamised olid tähtsamad.

Ent seda mäletab Helmut selgesti, kui ühel rahvakogunemisel toodi seltsi raadio, mida mitte keegi käima ei osanud panna. Kutsuti siis oma orkestri trummimees Oskar ja peagi täitus tuba muusikaga. Helmutil on see praeguseni meeles kui üks eredamaid mälestusi. Lisaks veel muidugi see, kui tähistati võidupäeva ja Helmut ema käekõrval tõrvikute valgel kalmistule läks. Isa mängis siis orkestris.

Pilli mängiti kogu suguvõsas ja see oli auasi. Helmut meenutab isa Osvaldit ja ema Helene Elisabethi ning seda, kuidas isa tenorit mängis ja ema laulis.

Kooliaeg

Helmuti koolitee algas Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal. Kolmas õppeaasta jäi pooleli, sest koolimajast oli saanud kasarmu. Isa põgenes ära Antslasse, ema jäi kodutöödega üksi. Ent siis viis õnnetu juhus emagi ära kalmukünkasse.

Kui Helmut hakkas seitsmendas klassis käima, tulid muutused ka ta isa ellu. Ränkrasketest metsatöödest vabanemiseks hakkasid nii isa kui ka poeg pilli törtsutama, ikkagi kergem ja mis peamine – meeldivam. Osula puhkpilliorkester tegutses vaikselt juba 1934. aastast. Muusika sai Helmuti saatjaks kogu eluks.

Kaheksandasse klassi tuli Helmut 1948. aastal Võru keskkooli, kus Samuel Onno kutsus teda täiskasvanute orkestrisse mängima. Tasapisi õppis Helmut ära ka trompeti ja sai hääled sisse teistelegi pillidele.

Tartu muusikakoolis õppis Helmut kaugõppes trompetit ja ka lõpetas sellel erialal. Hiljem tuli konservatoorium.

Brassorkestri dirigent

Elu jooksul on Helmut muusikat teinud ja päris erinevaid pille mänginud. Nii ei saagi öelda, mis on tema lemmikpill. Küll aga saab öelda, et Helmut Kostabi on dirigent. Ta on pillimängijast kasvanud orkestrijuhiks, aga ta on olnud ka laulmise ja keemiaõpetaja ning loomulikult juhatanud kohalikku rahvamaja orkestrit ja olnud Võru puhkpilliorkestri peadirigent.

Helmut Kostabil on poeg ja tütar ning palju lapselapsi ja lapselapselapsi, samas on tal ka paarsada puhkpilli õppijat-mängijat. Ja need, kes ongi mängima jäänud, on Helmutile kui lapsed. Eks või ju nii öelda, teades, et pillimees ja dirigent ise saab tuleval aastal 80. Paljud tema jaoks olulised inimesed on tema kõrvalt tasakesi lahkunud. Aga elu läheb edasi ja Helmuti tuba Osulas on ikka puhkpille täis.

Mullu mängis Helmut Kostabi brassorkester oma 50. juubelil. Osula koolis mängisidki puhkpillid dirigent Helmut Kostabi juhatusel. Brassorkester tähendab, et sinna kuuluvad ainult vaskpuhkpillid ja ei ühtegi puupuhkpilli. Kui oleks mehi ja teisi puhkpille lisada, kõlanuks juba puhkpilliorkester.
Paraku on aeg teinud korrektiive ja mitmed pillimehed vanaks jäänud, paljud välismaale raha teenima läinud. Nii on Kostabi isegi öelnud, et hea, kui on brassansambel olemas ja soovijad musitseerida saavad. Enamik brassorkestris mänginud pillimeestest mängib ka Võru puhkpilliorkestris Heino Vildo käe all. Kontsert oli huvitav. Sellel aastal on taas kontsert, nii et tasub teadetel silma peal hoida.

„Õpetaja Helmut Kostabi on mees, kes ei väsi noortele muusikamaailma teed näitamast,” kirjutas kunagi lõpuklassi õpilane Kuno Kerge. See on tõde, mida mööda Helmut Kostabi käib, elab ja hingab. Elus on raskeid hetki, eriti inimesel, kellel nii pikk tee käidud. Maestro Kostabit on need raskused karastanud – tema käe all on pillimeheks saanud palju noori, kelle hulgas on neidki, keda õpetaja enam peast ei mäleta. Ent raamatus on tal kõik kirjas.

Soovime Helmut Kostabile jaksu täiskasvanutega pilli mängida ja noortelegi seda õpetada!