Mu pojal Eerikul oli äsja sünnipäev. Päeval, kui seda artiklit kirjutan, peetakse Eestis aga emadepäeva.
Eile lennutasin ma end minevikku, saates Facebooki mitmeid vanu fotosid. Oli väga põnev tunne olla silmitsi mineviku uute dimensioonidega, mis äkki tähelepanu keskmesse kerkisid. Vanu pilte saatsid ka mu perekonnaliikmed, paljusid fotosid polnud ma kunagi enne näinud. Samuti polnud nemad näinud minu omi, eriti neid, mida mu ema ja õed olid mulle Eestisse saatnud. Ma ei mäleta, et mu vend oleks kunagi midagi muud saatnud kui mõne sünnipäevakaardi vanaemale või vanaisale, sedagi ema sunnil.
Pärast Eestisse kolimist nägin hiljem, kui hoolikalt hoiab mu ema alles kõiki fotosid ja teateid, mis ma talle siit postitasin. Tol ajal ei osanud ma hinnata, kui tähtsaks pidas ema iga saadud killukest oma lastelt.
Facebookis fotode avaldamine paneb inimesed möödunu peale mõtlema. Igaüks, kes on mingi pildiga seotud, võib avaldada oma kommentaare ja peagi areneb hoogne vestlus, mille käigus saab enda ja kunagise riietuse või välimuse üle sõbralikku nalja heita. Ühel fotol oli mu tütar Maarika halloween’i ajal kõrvitsakostüümis, mille kohta ta Facebookis rõõmsasti teatas: „Ma olin mustlane!” Palusin tal fotot tähelepanelikumalt silmitseda, et ta näeks, et pildil on ta ümmarguses kollases kostüümis, peas roheline müts, tegemist on ilmselgelt kõrvitsaga! Üsna pea sain vastuse: „Jessss, isa! See on ju Eerik!”
Seejärel saabus mulle uus pilt, millel oli minu mäletamist mööda Maarika, sedakorda tõesti mustlasena. Ei läinud kaua aega mööda, kui mulle potsatas kuri kiri Eerikult, kes oli vihane, et ma ei tunne pildilt enam oma poega ära! Tahtsin võtta oma eksimust huumoriga, aga tegin asja sellega veel hullemaks.
Järgmisena pani minu õde Pia Facebookis üles laulu „Vikerkaar”, mille olin loonud Maarika kuuendaks sünnipäevaks. See oli aeg, mil meil olid Maarika emaga tekkinud tõsised lahkhelid ja hakkasime just oma abielu lahutama. Maarika oli mulle alati olnud tähtis – nagu vikerkaar. Kui aus olla, siis on mu poeg mulle rohkem vihmapilve moodi olnud. Ka ma ise olen oma perekonnale korralik vihmapilv olnud.
Mul ei lähe kunagi meelest see päev, mil pidin Maarikale ütlema, et mina ja tema ema läheme lahku. Maarika lamas voodis mu kõrval, vaatas aknast välja ja ütles: „Isa, ma armastan sind rohkem kui vikerkaart ja sa tead, mida vikerkaar mulle tähendab.”
Selle aasta juunis Maarika abiellub. Kuulates Facebookis nüüd meie laulu „Vikerkaar”, paotab see jälle kardinaid minevikupiltide eest. Kirjutasin oma laulu inglise keeles, aga Kalju Kotkas tõlkis selle eesti keelde Karl Madisele esitamiseks. Isegi Uno Loobil on sellest oma versioon.
Pärast Facebookis laulu avaldamist olen saanud palju positiivset vastukaja nendelt, kes polnud seda laulu enne kuulnud. Aga minevikku takerdumine on omamoodi ohtlik. Olen juba oma üksildase eluga Lõuna-Eesti talus ära harjunud – nüüd tuleb palju sõpru ja lähedasi mulle mälupiltidena tuppa mind ümbritsema.
Jaan Kuum kommenteeris üht mu postitust. Otsustasin, et vaatan ka tema Facebooki lehekülge. Seal nägin ma pilti Eerik Veskist, kes juhatas New Yorgi meeskoori esinemist Lakewood’is. Mõned lauljad olid mulle tuttavad, nagu näiteks Urmas Kärner, aga paljude puhul teadsin vaid perekonnanime – järelikult olid nemad juba järgmise generatsiooni esindajad. Eerik Veski selja taga nägin oma isa maalitud pilti Johan Laidonerist. Mulle meenus, kuidas ta seda ja ka Konstantin Pätsi portreed maalinud oli. Praeguseks on mõlemad maalid Lakewood’i Eesti Maja seinal olnud juba nii kaua, et keegi ei kujuta ettegi, et see teisiti oleks.
Seejärel märkasin laval seinamaali Tartu Kivisillast. Selle oli ema palunud mul ühe etenduse, kus laulis Harry Verder, tarvis teha. Sain tööga õigeks ajaks valmis ja olin väga õnnetu, et lavastuse lõpus mind isegi ei mainitud, rääkimata sellest, et mulle oleks lava ees tehtud pingutuste eest lilleõieke ulatatud.
Sünnipäevad ja emadepäevad on toredad, sest siis saab lähedastele soovida: „Õnnelikke mälestusi!”