9. veebruaril vastu võetud seadust on juba tituleeritud tasuta kõrghariduse seaduseks. Tudengid aga arvutavad, kas „tasuta kõrghariduse ajal” hakkab hariduse eest maksma praegusest vähem või rohkem tudengeid. Ehk siiski vähem, sest tudengite arv peaks 25-30 000 võrra kahanema.

Väikese rahva jaoks on inimeste võimed ja oskused suur rahvuslik rikkus ja nende väljaarendamine – haridus – on jätkusuutlikkuse tähtsaim garantii. Eesti riigi rajamise aegadel peeti mitmel pool ainult miljonilise rahva omariiklust vaid kiiresti haihtuvaks muinasjutuks – meil polevat piisavalt haritud inimesi, et spetsialistideks ja ametnikeks jätkuks. Eesti Vabariigi kümnendal aastapäeval muigas Eesti ajakirjandus võidurõõmsalt – kui algul nappiski, kutsuti baltisakslaste ja venelaste poolt väljatõrjutud haritud eestlased impeeriumi teistest nurkadest koju tagasi. Eestlasi päästis nende nüüdseks juba hääbuv hariduseusk.

Mitte kunagi ajaloos ei ole ülikoolihariduse prestiiž Eesti riigis olnud nii madal kui praegu. Kaasa aitas majandusbuum ja Ansipi valitsemisega kaasnenud stagnatsioon. Miks mitu aastat õpetajaks õppida, kui välismaal teenib lihttöölisenagi rohkem? Ja miljonäriks hakkamiseks polevat ka diplomit vaja. „Vaba turg” suutis kõrgharidussüsteemi ka seestpoolt lagundada ja „kesk-kooli-seerida”. Riigikogus kuulasin, lihtsameelne, vaimustusega peaministri ettekannet teadus- ja arendustegevuse perspektiividest ja prioriteetsusest. See prioriteetsus püsis ainult riigieelarve menetluse alguseni. Siis äkki oli valitsusparteidel eelarveraha mujale rohkem vaja. Selleks, et olukorda parandada, töötasimegi kõik innukalt selle seaduse kallal – meie, nii valitsusliidu kui ka opositsiooni esindajad.

Vastuvõetud seadus lähtub põhimõttest, et õppimine on üliõpilase põhitöö ja kui ta 100protsendiliselt õppekava täidab, ei pea ta õppemaksu maksma. Kes jaksab vähem, see maksab. Elupõlise õppejõuna toetan seda mõtet kogu hingest! Nii võiks seda seadust pidada peaaegu ideaalseks, aga … ideaalne oleks see ideaalses riigis, mitte selles, kus me tegelikult elame. Täie koormusega õppimise kohustusega peab olema tagatud võimalus äraelamiseks. Seni küll vaid lubatud õppetoetuste süsteem seda ei taga. Seaduses on paljude jaoks kuri lõks – kui tudengina poole koormusega tööl käid, ei suuda õppekava 100protsendiliselt täita ja hakkad hariduse eest maksma. Kui tööl ei käi, ei ela ära. On oht, et nii peavad ülikoolist lahkuma mitte ainult laisad ja võimetud, vaid ka need, kes jätkuva kriisi tõttu ei saa loota mamma-papa rahakotile. Ideaalis võiks tudeng tõepoolest veerandkoormusega tulevase eriala lähedasel töökohal töötada – teeniks midagi elamiseks, saaks töökogemust ja praktikat. Aga selliseid töökohti veel ei ole ja ka valitsus pole nende loomiseks mingit initsiatiivi üles näidanud. Opositsiooniesindajad tegid seaduseelnõule hulga parandusettepanekuid, püüdes pehmendada praegustes oludes liiga järske üleminekuid. Valitsusliit hääletas need maha ja võttis kursi seaduse nõuete karmistamisele. Nii tuleb ju odavam.

Artikli ruum on ammendatud, aga mõelge ise edasi. Kuidas hinnata olukorda, kus vaimustusega kirjutatakse töötute ümberõppekursustest, kus töötust labidamehest saavat ettevõtja koolitada, aga õppimisvõimelisi tudengeid ähvardab töötute armeele täienduseks saatmine? Või olgu peale, las lähevad välismaale, kus soodsam õppida?

Eesti kohta on erinevaid arenguprognoose ning ühe või teise suunas liikumist mõjutavad parlamendi ja valitsuse otsused. Positiivsete arengute puhul jätkab Eesti kümne aasta pärast miljonirahvana Euroopa riikide peres. Halvemal juhul oleme alla 850 000 elanikuga provints ning pakume meist edukamatele ja haritumatele odavat tööjõudu. Kui meie vastne ülikooliseadus jääb tasakaalustamata, siis on see sammuke selle teise arengutee suunas.