Kuuse-taat sekkub presidendivalimistesse

Paljud inimesed meil, Eestis leiavad, et presidenti pole üldse vaja. Paljud leiavad, et on vaja. Poliitikud, ühiskonnategelased leiavad, et presidendi peavad valima asjatundjad.

Ja sellises arvamuste, debattide, kohtumiste, valimisvõitluse, jala tahapanemise, kapist luukerede otsimise tuhinas jõutakse valimisteni ja sealt edasigi, sest esmaüritus kukkus läbi. Kardetakse, et ka järgmisega juhtub sama. Ei saa ju olla, et riik jääb presidendita. Ühendriikides on president, Prantsusmaal on, Venemaal on, Hiinaski juba on ja veel loendamatutes riikides. Vaid sakslastel on tähtsaim isik liidukantsler. Igal pool kihab rahvas meeletuseni presidendivalimiste eel ja ajal. Kas ei saaks rahulikumalt, vaiksemalt, väiksemate kulutustega?

Saab. Kui võtta õppust idamaade tarkuseteradest. Seesamune tarkus soovitab kõrgetele ametikohtadele eelistada inimesi, kellel on kõrge laup, kulmudest kõrgemale ulatuvad kõrvad, pikk sirge nina, kõrged põsesarnad, jõuline lõug ja eriti tähtsa tunnusena piklik näokuju. Peale selle läheb vaja veel mitmeid olulisi tunnuseid sajaks punktiks jagatud näokujus ja punktide erinevas tõlgenduses kas positiivses või negatiivses suunas.

Pange tähele: LÄBI VALIMISTE MÖLLU JÄÄVADKI SÕELALE eespool toodud iseloomustustega inimesed nagu Obama, nagu Merkel, nagu Putin.
Meiegi presidendikohale trügijatel saab eelistusi välja selgitada ikka samadel alustel – näolugemiskunsti abil. Selle järgi oleks peajagu teistest üle võimalus Siim Kallasel, kuid puudub selgus, kas ta pole seda eelist lihtsalt maha mänginud. Aumehena oleks ta pidanud loobuma Reformierakonna toetusest ja alustama puhtalt lehelt nagu Marina Kaljurand. Järgmisena oleks näokuju järgi otsustades eelis Mailis Repsil, kes on ka ovaalse püstise näoga. Teistel paistab vähem lootusi kõrgele kohale saada. Aga juhus või kokkumäng pole võimatu ka sellises tähtsas ürituses nagu presidendivalimised. Selgituseks tuleks lisada, et näolugemiskunst on Hiina päritolu iidne oskus või tarkus, võtke, kuidas tahate. Mõnel mustlasmooril tuhandest (loe: tuhandest) on see täiuslikult käes, osaliselt ehk mitmekümnel, ülejäänud on petised. Olen seda mustlastega, kelle algkodu on olnud India, suheldes kogenud. Kogenud ka enda pisikeste teadmiste mõju selles valdkonnas. Kui mõnel seltskondlikul koosviibimisel võõra, tundmatu inimese pildi järgi arvasin midagi üsna tõelähedast ja hüüti: „Sa kuradi nõid!”
Pildi järgi on raske ennustada. Inimest peab nägema vähemalt pool tundi. Tema näojoonte, nende omavahelise sobivuse selgitamine on üsna raske.

Aga mõnikord tasub selline toiming ette võtta. Hiljuti ilmusid Postimehes nelja tuntuima ja ohtlikuima terroristi näopildid. Midagi oli neis ühist, kuigi lehes kurdeti, et terroristide äratundmine on väga raske. Näolugemiskunst ütleb, et selliste või sellesarnaste kulmudega inimesed võivad osutuda väga ohtlikeks, isegi äärmiselt ohtlikeks, kuritegelike kavatsustega tüüpideks. Aga kehtib ka paar lisanõuet, mida pildilt pole näha: naha värvus kulmude ümber, silmade värvus, kulmude sobivus näo teiste punktidega.
Nii palju alternatiivvõimalusest presidendivalimistel.

Nädala alguses Toompeal korraldatud aktsioon tekitab mitu küsimust. Platsile laotati 10 000 piimapudelit, et näidata lüpsilehmade arvu drastilist vähenemist. Kas tegemist oli ajakirjandusele mõeldud etendusega või oli selle taga midagi tõsisemat? Osapooled on erinevatel arvamustel. Tänases lehes räägib aktsiooni „(M)ärkamine!” korraldaja Eesti Põllumeeste Keskliit oma seisukohtadest, Eestimaa Talupidajate Keskliit on aga endiselt asjast teistsugusel arvamusel.

Nõukogude aja lõpus oli Eestis 365 000 lüpsilehma ja toodeti 1,3 miljonit tonni piima. Praegu on Eestis vähem kui 100 000 lehma ja toodetakse 0,8 miljonit tonni piima. Piima toodang ühe lehma kohta oli tollal väike. Lehmade arv ei tohiks selle loogika järgi olla praegusel ajal eesmärk omaette.

Intensiivfarmides, mis on tänapäeval enamuses, on lehma eluiga viis aastat. Laktatsioon ehk piima eritamine piimanäärmeist on keskmisel lehmal kaks ja pool aastat, selleks, et lüpsma saada, läheb üle kahe aasta.

„Kui Eestis on ligikaudu 100 000 lehma, siis 20 000 peabki minema tapamajja, see on nii-öelda loomulik ringe,” ütles Eestimaa Talupidajate Keskliidu tänavu ametis lahkunud juht Kaul Nurm. „20 000 vasikat sünnib igal aastal juurde, samapalju läheb ka tapamajja.”

Karjas lüpstavate lehmade arv on tema sõnul tõepoolest vähenenud 10 000 võrra, aga väiksema lehmade arvuga on tänavu ikkagi toodetud kolm protsenti rohkem piima. „Nendele kümnele tuhandele pandi Toompeal ristid, aga neid 20 000, mis lähevad iga aastal tapamajja, ei mäleta keegi – need jõuavad singi ja vorstina meie toidulauale.”

Kümmet tuhandet lehma ei peaks Nurme sõnul väga taga nutma, sest neid vasikaid kasvab üha juurde. „Paari-kolme aasta pärast on sama seis jällegi taastatud. Probleem on pigem selles, et karjade ja karjapidajate arv on vähenenud,” ütles Nurm, kelle sõnul ei lähe piima hind muud moodi tõusule, kui tuleb toota vähem. „Minu arvates on oluline tulla kriisist välja võimalikult paljude karjapidajate, mitte lehmade arvuga.”