Eile anti riigikogus presidendijooksu avapauk. Täna toimub teine ja kolmas vahefiniš, kus stardist juhtima läinud sotside Eiki Nestor loovutab liidrikoha reformide Siim Kallasele. Jooks lõpetatakse siiski suure tõenäosusega grupifinišiga. Eesti uue presidendi valimiste lõpusirgele tulevad lisaks riigikogu liikmetele kaasa elama ka 234 omavalitsuste valijameest.

Riigikogu saalis toimuv on pealtvaatajatele põnev. Mitte ainult valimisprotseduuri läbiviimise tehniline külg: klassikaline hääletussedelite ülelugemine, tulemuste teatavakstegemise protseduur (ja selle käigus esinenud elevusttekitavad tõrked). Vaid ka üldine meeleolu, 99 riigikoguliikme näoilmed, fotograafide, ajakirjanike ja pealtvaatajate muiged ning lõbusad vestlused.

Meie presidendikampaaniat ei saa kindlasti võrrelda maratoniga, pigem on see üks korralik ümberjärvejooks. Antakse stardipauk, vahepeal on kõvem pinnas, siis pehmemad rajalõigud, on sääsed ja herilased, aga ka joogipunktid ja ergutajad. Lõpuks rebib keegi rinnale finišilindi, saab kaela pärja ja kätte karika. Mõne jaoks on tähtis osavõtt, teine läheb aga välja kindlale võidule.

Poodiumi kõrgeima koha nõudlejatel on taga tõsised meeskonnad. Piltlikult jagavad joogipudeleid ja peletavad herilasi erinevad Eesti suhtekorraldajad, kelle jaoks on kõiksugused valimisvõistlused kui olümpiamängud. Reformierakonnaga on seostatud Janek Mäggit, samuti Andreas Kajut. PR mehed on ka teistel kandidaatidel.

Presidenditiimid on juba ammu kaardistanud kõik valijamehed. Nad teevad tabeleid, analüüsivad ja lähenevad oma tööle süsteemselt. Rääkida on ju mõtet ainult nendega, kes on otsustajad, kellele on mõtet kampaania-raha kulutada. Meie valimised ei ole siiski võrreldavad USA presidendikampaaniaga, ometi tehakse ka siin tööd professionaalselt ja liigset energiat kulutamata.

Mis puudutab presidendivalimiste lõppresultaati, siis valijameeste ette minnes võivad presidendijooksu võitja-soosikute kõrvale tagumiste hulgast spurtida üllatajad, liidergrupi liikmed võivad aga komistada või väsida.

Mitte kaugel ei ole aeg, mil peaaegu kõigi elukutse esindajail oli oma päev, kuid tänaseks on paljud ametipäevad kalendrist välja kukkunud. Siiski on mõnede elukutsete esindajad nii tugevad olnud, et oma päev on neil alles. Näiteks kaevurid, kes kogunevad homme Kohtla-Nõmmele oma päeva tähistama. Sinna sõidab ka Gennadi Lukjanov, kes on töötanud Kiviõli kaevanduses ja tuli sealt tellisetehasesse Võrukivi karjääri juhatajaks.

Osavalt on vanade kõrvale või asemele uusi tähtpäevi juurde sokutatud. Näiteks jaanuaris on aitäh-päev ja kallistamise päev. Veebruaris on baarmenide ja hambaarstide päev, sõbrapäev. Märtsis on kirjanike, DJ-de, nukuvalmistajate, ilmaennustajate ja teatripäev. Aprillis on nalja-, tervise-, sekretäride, tuletõrjujate ja tantsupäev. Maikuus on põhjust tähistada kevadpüha, meditsiiniõdede ja blondide päeva. Juunis on leiutajate, doonorite ja sotsiaaltöötajate päev. Juulis on male-, kaubandustöötajate ja süsteemiadministraatorite päev, kuid ka kalurite ja suudlemise päev. Augustis on raudteelaste, arheoloogide, kehakultuurlaste, ehitajate ja kaevurite päev. Septembris on teadmiste-, programmeerijate, masinaehitajate, tõlkijate, mere- ja turismipäev. Oktoobrikuust leiame arhitektide, õpetajate, teetööliste, autotransporditöötajate, posti- ja bosside päeva. Novembris on kvaliteedi-, filosoofia-, televisiooni- ja tualetipäev. Detsembris on AIDSIi vastu võitlemise, jalgpalli-, mägede- ja julgeolekutöötajate ja energeetikute päev.

Muidugi ei ole see raskesti jälgitav ja loetav päevade virr-varr täielik, kuid annab ehk aimu sellest, mis suunas liigutakse, kui on eraldi päeva tarvis, et suudelda või tualetile mõelda.

Hiljuti tuli Noodaskülas Villaku talus jutuks, et ehitusmaterjalide tööstuse töötajatele ei sobinud ei ehitajate ega ka kaevurite päev.

Muide, kolmapäeval, 24. augustil oli pärtlipäev, mil Pokumaal niideti lammast ja vette lasti arhailine ühe(mehe)puupaat (ruhi).