Ränk suvelõpp on olnud. Elatud täielikus uudistemullis, käsi elu pulsist väga eemal.

Ei julge. Iga nelja aasta tagant kirutud olümpiat, et muudkui sport-sport-sport, telepurgi võib tolmuma lasta.

Presidendivalimiste kõrval on olümpia täielik nohu. Ei, nohu on hirmus haigus, ütleme, et olümpia kõrval on presidendivalimised nagu nohu. See painav, millega tundub, nagu nina kukuks peast, kõri mädaneks ära, silmad kasvaksid kinni ja aju, kui seda oligi, on ammu välja nuusatud.

Atsih.

Virin pole selles, kes saab presidendiks. Näib olevat ammu ära otsustatud.

Kuigi veel aasta tagasi ei teadnud vist peaaegu keegi peale nende, kes vahivad-kuulavad surmigavaid ühiskonna valupunkte puudutavaid rääkivad pead tüüpi saateid, kes see Marina Kaljurand ülepea on.

Mina teadsin nii palju, et oli kõige hullemal, pronksiöö ajal Moskvas suursaadikuks ja sai kõik viharahe enda kaela. Mispuhul võis nentida: kui läheb jamaks, lükkavad kõvad eesti mehed ikka naisterahva tanki.

Näh, ikka läks mingisuguseks andmiseks. Kuigi jutt ju sellest, et – no keda kotib? Tehku oma president ära ja jätku meid sellega rahule, sellest jamast välja.

Tegelikult me ju oleme välja jäetud. Meie, matsirahvas, ei ole piisavalt poliitiliselt kompetentsed, haritud, kogenud, et presidenti ise valida. Teadagi, tuleme oma sõnnikuste kummikute, viklade ja eelarvamustega, valime jälle Arnold Rüütli, on ta esitatud või mitte. Ei sellist tohi lubada.

Milleks meile siis presidendivalimistest üldse rääkida, kui see on vaid parimate poegade ja tütarde, demokraatia tõrvikuhoidjate pärusosa? Mõnitavad või … et näe, meie valime sulle nüüd riigipea, aga sinu asi on makse maksta ja vait olla, nännännää. Õige mul asi ehk viinamarjad on niikuinii hapud.

Üks seletus on muidugi, et elanikele tuleb targemate peade otsus söödavaks teha. Et nad sellega lepiksid. Ega siis riigikorda ja valitsust peagi palavalt pooldama, kui just selle tissi otsas ei riputa. Aitab leppimisest, et on nigu on, nagu ütles suurmõtleja Ülev Suurmõlk. Pahurdada võib poe taga ja saunas, aga pealtnäha olgu kõik ilus ja sile.

Eestlane pole suurem asi vastaline niikuinii. Nohiseb niisama omaette, laseb mõne sarvilise. Olles ammu tuimaks muutunud selle suhtes, mis üleval toimetatakse. Niikuinii pole midagi teha, niikuinii ei küsi tema käest keegi.

Ainult vähe tüütuks läheb lakkamatu selgitustöö. Milleks te seda mulle üldse räägite, teil ei ole vaja mind milleski veenda. Kõik on ju otsustatud, kometil pole lihtsalt mõtet. Ikka topitakse lehed, raadiod, telepurk täis teeseldud debatte, teeseldult vihaseid seisukohavõtte. Keda no kotib? Ei julge kaeda, kuulata, vaadata, vaimlise tervise huvides, igavus on tappev.

Tahate, tehke omale sisemine seinaleht Riigikogu Hääl, tiraažiga 104 – kolm sundeksemplari peavad vist kuskile raamatukogudesse tallele minema. Telekanal on teil Toompeal niikuinii oma olemas, debateerige selle kaudu. Omavahel. Te peate mõjutama ja veenma üksteist, mitte meid. Meie ei puutu ammu enam asjasse.

Võib-olla pole kunagi puutunudki.

Tänases lehes võime lugeda kahte arstiabiga seotud teemat. Lõuna-Eesti haigla (LEH) soetas endale MRT seadme, 50 sama haigla arsti korraldasid aga miljonieurosest investeeringust mõnekümne meetri kaugusel meditsiinitöötajate streigi. Need uudised pole siiski omavahel seotud.

Haigla uus magnetresonantstomograaf (MRT) on tähelepanuväärne. See puudutab paljusid inimesi, kellel on probleemid hüppe-, põlve või õlaliigesega, mured seljaga või vaja uuringut peaajule, hädad sapipõie või siseorganitega. Selline teenus on nüüd inimestele koju kätte toodud. Ja märkamatult, ilma suurema kärata.

Lõuna-Eesti haigla on äriettevõte. Hangitud seade peab seega teenima ka omanike huve. Kuigi eelisjärjekorras on kohalikud inimesed, ei plaanita jätta seadme maksimaalset võimekust kasutamata. Haigla plaanib hakata teenust eksportima nii naabervaldade Põlva ja Valga haiglatele, Tartusse kui ka välisriikidesse.

Tartus on sarnastel uuringutel kahe-kolme kuu pikkused järjekorrad. Haigla juhi Arvi Vaski sõnul on praeguseks juba kokku lepitud, et Tartu ülikooli kliinikumist hakatakse Võrru suunama ambulatoorseid patsiente, kellel on uuringuid vaja kiiremini, kui Tartu suudab ise pakkuda. Tegemist on näiteks sportlaste liigesetraumadega, kus on vaja kiiresti otsustada, mida edasi teha.

LEH näeb oma klientidena seega ka inimesi, kes ei njõua järjekorras oodata, aga on valmis uuringute eest ise maksma. Kujunemisjärgus on ka esialgsed hinnakirjad, näiteks ühe kehapiirkonna magnetuuringut plaanitakse müüa 150 euro eest. Põhjalikuma uuring hind võib läheneda tuhandele eurole. Vask loodab kindlasti leida haiglale kliente Venemaalt, teiste riikide ekspordi osas on ta esialgu ettevaatlik. Kuigi näiteks Soomes on ühe kehapiirkonna uuringu hind ligi poole kõrgem.

Mitte ainult uus seade ise pole tähelepanuväärne, vaid ka selle hind. See on vaid mõned korrad väiksem kui Võru linna lähiaja suurprojektid, Sõlekese lasteaia renoveerimine ja Keskväljaku ehitamine. Linna projektid on nähtavad ja avalikkuse ees laialt lahti räägitud, haigla projekt on aga seni nähtamatu, samas inimeste tervise jaoks tähtsamgi.