Globaalsed majandusgurud toonitavad, et oluline on erilist tähelepanu pöörata ainult kolmele suunale. Esiteks tuleb hoolitseda, et inimeste arv ei väheneks. Teiseks tuleb areneda nii, et turistid tahaksid sinu juurde, sinu riiki tulla. Kolmandaks peab meeldima investoritele ning nende raha turvalisele ja jätkusuutlikule paigutamisele.

Tallinna võitlus elanike pärast on vilja kandnud. Seal elab praegu 442 000 inimest, kruiisilaevad toovad turiste ja investeeringuid tuleb. Admiraliteedi basseini ümbrusest on saanud Eesti suurim ehitusplats.

Ettevõtlusnädala eelmänguks oli mandrieestlastele riigi ringhäälingu vahendusel tüdimuseni edastatav info, kuidas riik rähkleb praamivedusid üle võttes. Vähe sellest, et praamid ei jõua ega jõua kohale, katsumusi lisas ka torm.

Kui eraettevõtjal midagi ei laabu või õigel ajal ei saabu, siis ilma vähegi analüüsimata ütlevad ametnikud, et riske oleks tulnud maandada ja tõrkeid ette näha. Nüüd oleme väsinud sellest kümmekond aastat kestnud praamisaagast ja riigifirma TS Laevad pakutavatest üheeurostest kiluleibadest. Kuid isegi kiluleibasid ei osatud lugeda ja need said otsa.

Uusi praame ei paista ning selleks tuleb asenduspraame rentida ikkagi endiselt vedajalt ehk siis Vjatšeslav Leedolt, eraettevõtjalt. Kuidas arveldamine käib, loodame kuulda tulevikus.

Eraettevõtjale oleks selline asjaajamine toonud väga suuri miinuseid, kui mitte isegi krahhi.

Kõigist raskustest hoolimata on pealinnast ja sadamatest kaugel asuval Võrumaalgi tublisid ettevõtjaid nagu AS Toftan, OÜ Kagu Elekter, OÜ ABZ Reisid, OÜ Juustupoisid ja AS Rauameister. Suur tänu ja kiitus kõigile meie ettevõtjaile!

Kes on ettevõtlusminister? Sellele küsimusele oskavad nii-öelda kohe vastata vähesed. Küllap tuleb kõigepealt meelde, et mingi minister armastab mööda maailma ringi kihutada.

Ettevõtlusministriks on meil Liisa Oviir.

Linnalegendi kohaselt lõi jumal majandusteadlased ja -nõunikud selleks, et meteoroloogide ennustused kellegi omadest täpsemad oleksid.

Eesti presidendivalimiste pidulikul paigalmarsil jätkatakse täiseestlase otsimist. Segaverelised pole usaldusväärsed: esimene läks Staliniga kokkuleppele ja praegu ametisolev keeldus põliseestlaste väge sõjas juhtimast. Täiseestlase otsimine on raske töö. Pärast Põhjasõda oli meid alles paarsada tuhat. Paraku unustatakse see, et lapsed ei vastuta oma vanemate eest ning ei otsita SSi ahjuajajate ja ahjuaetavate geene. Tundub, et kõik vered pole võrdselt halvad.

Kodanikud ei taha mõista, et hoolimata e-valimistest ei saa neid kõiki esipingviini valima lasta. Kõikide nende kõhtusid üks kord täis sööta ei suuda ka mitte Euroopast tagasi jõudnud Siim Kallas – isegi temal jätkub raha vaid paarisaja valijamehe tarvis. Ja siis saabub tema sõnul poliitiline krahh, tal on lõpuks häbi ja midagi tuleb muuta. Jama, et presidenti riigikogus valitud ei saadud, sest erakondlikku distsipliini ei jätku meil enam isegi nii tähtsa asja tarvis. Häbist päästab vaid kontrollitud e-värk.

Milline peaks see Eesti president olema, pole siinkirjutaja asi õpetada. Küll aga sooviks, et tal poleks Mulgimaal ega kusagil mujal kahtlase taustaga kinnisvara. Et tal puuduksid võlad välisriikide pankadele, sest isegi riigipanga töötajaid hoitakse sellistest laenudest sõltumatuse huvides eemal. Meie praegune president on pigem Merkeli- kui eestimeelne.

Meil on Twitter ja lõimumismaias president. Ta jõudis lõimuda USA, Eesti ja kelmikal kombel ka Lätiga. Kui best before poleks nii lähedal, ei imestaks, kui ta lõimuks Saakašvili kombel ka Ukrainaga. Majanduskriisi tõttu pidid Kiiev ja kõik maanteeääred seal lõimumishuvilisi naisterahvaid täis olema!?

Presidendile kulub üle nelja miljoni aastas. See raha kuluks praegu marjaks haigekassale.

Valimiskogu teises voorus avastati 60 kummalist sedelit. Osadel neist hääletati mõlema kanidaadi poolt, enamusel aga mitte kellegi poolt. Tühjad sedelid olid kehtetud ja nüüd võib Eesti rahvas uhke olla – valime presidenti USAga võidu. Aga kas kõigel sellel on mõtet?