Rahvusvaheline naistepäev püsib praegu vaid kaubandusreklaami ja vanavanemate mälestuste najal. Ometi on see jäänud lillepoodide aasta tipphetkeks. Vundamendiks omaaegne lausa kohustuslik alpikannipotike või parimal juhul kallaõis (sest muud ju saada polnud), millel isa tööveoautoga järel käidi, lapsele usaldati kingilille püstihoidmine rappuvas veokikabiinis. Ema oskas alati üllatust teeselda … Töö juures ka. Töönädal oli kuuepäevane ja osa tasust maksti riigilaenu obligatsioonides. Riik ehitas tööstusi, majandikeskusi, uusi koole ja Lasnamäed. Otsustavamad eestlased ehitasid eramuid – pangalaenuta ja ise. Nüüd sisendavad need, kes tollal kõrgkoolitati (ka poolikutes peredes), et see oli nii raske aeg, et tähistada tuleb hoopis emadepäeva.
Wikipedia teab öelda, et naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja ta on tuntud mitmel pool maailmas. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said hulgaliselt õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi.
1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.
Ei teatud midagi end meheks süstinud naistippsportlastest, feministidest ega tädidest, kes puhtpoliitilisest ettenägelikkusest ei julge võtta abielludes oma mehe perekonnanime. Aga Eesti tundus suurem – kas või haldusjaotuslikult. Seda, et tollal võisid olla tagatubades valitud poliitpostitantsijaid, võis vaid aimata. Ju polnud see amet piisavalt auväärne. Nüüd aga hoiab isegi riigikogu eeskõneleja haamrit eluaegne punaametiühingu tegelane. Inimene, kes oli avalikuks näoks tolleaegses defitsiidiühiskonnas eliidi korterite, autoostulubade ja lõpupoole aja vaesemaks minnes isegi tolmuimejate jagamisel, kogub poliitkapitali ikaldunud pensionireformide ja vasakute presidendikandidaatide esitlemisega.
Õnne ja edu, naised!
