Eile räägiti ajakirjanduses taas Võru maakonna bussihankest, sellega seotud vaidlustest ja süüdistustest. Võrumaa bussihange tundubki olevat üks lõputu saaga. Probleemid puuduva gaasitanklaga ja vaidlused hankel osalenud teiseks jäänud bussifirmaga võivad maavanema juustesse halli tuua.

Polegi vist mõtet otsida süüdlast ei Võrumaalt kohapealt ega hankega seotud ettevõtete hulgast. Kui riigi poolt ettekirjutatud soovituslikuks hanketingimuseks olid gaasibussid, aga nende tankimiseks pole senini tanklat, tekib küsimus: millisest otsast asju ikkagi aetakse?

Võrumaa on gaasibusside osas nagu väike katsejänes. Praegu on teada, et Läänemaal varem plaanitud analoogset gaasibussihanget ilmselt ei tule, seal jäädakse rahumeeli diiselbusside juurde. Ja kes teab, võib-olla näeme mõne aasta pärast gaasist veelgi säästlikumaid ja keskkonnasõbralikumaid bussilahendusi.

Tänases ajalehes lükkab Võru maavanem Andres Kõiv ümber bussihankel osalenud ja maavalitsusega kohut käiva bussifirma Sebe süüdistused, mida kajastasid ühel ajal eilsed äriajalehed. Kas tegemist on Sebe osava meediatööga enne 1. detsembril toimuvat kohtuistungit?

Maavanema seisukoht ilmub tänases ajalehes. Et olla erapooletu, küsisime toimuva kohta kommentaare ka bussifirma Sebe juhi Üllar Kaljuste käest.

„Oli hange ja olid pakkujad, kuid hankedokumentides ei olnud sõnagagi kirjas, et Võrru luuakse hanke järel gaasitankla,” rääkis Kaljuste. „Meie lähtusime sellest, et peame ise leidma koostööpartneri, kes meile Võrru selleks ajaks gaasitankla ehitab.”

Sebel oli Kaljuste sõnul tankla ehitamine hankesse seega sisse arvestatud, Hansa Bussiliinid neid kulusid aga ei arvestanud. „Arvati, et gaasitankla tekib Võrru kuidagi iseenesest,” lausus ta. „Sellest kogu vaidlus tegelikult lahti läkski. Kui minult nõutakse veoteenust, siis ma pean ise leidma vahendid, kuidas seda teenust osutama hakata.”

„Näen selles vaidluses süüd hankijal, kes oleks pidanud olukorda teisiti käsitlema. Kui Hansa Bussiliinid tunnistati võitjaks, oleks pidanud temalt nõudma ka olemasoleva lepingu põhjal veo alustamist,” lisas Kaljuste. „Kui Hansa Bussiliinid oleks öelnud, et ei suuda vedu alustada, oleks tulnud määrata trahvid, hange tühistada või tunnistada uueks võitjaks järgmine pakkuja.”

Fakt on praegu see, et võrukad ootavad selle teema lõppu ja uusi busse.

Eesti Erametsaliit saatis eile loodavale valitsuskoalitsioonile ettepanekud, kuidas elavdada Eesti metsandust. Selle läbivaks mõtteks on tulumaksu vähendamine metsatehingutelt kümne protsendi peale, üheks eeskujuks on seejuures Läti.

„See kümme protsenti on olematu summa võrreldes sellega, kui palju enam seeläbi metsades tihumeetreid rajutakse ja seeläbi metsandust elavdatakse, sellega lisandväärtust loodakse ja ka maksutulu suurendadakse,” rääkis Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ants Erik.

Praegu hoiavad paljud metsa nii-öelda „igaks-juhuks”, osaliselt teadmatusest ja teisalt hirmust. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul on maad ja metsad paljudele sisuliselt sülle kukkunud. Vanemad inimesed lahkuvad ja nooremad ei oska metsaga midagi peale hakata. Tagasisaadud talude uusomanikud on seni elanud hoopis teistsugust elu.

Tegelikult on mets ressurss, mis on antud meie praegusele põlvkonnale kasutada. Praegu see ressurss sisuliselt mädaneb kasutuseta metsas. Näiteks küttepuuilmelist puistut raiutakse aastas kaks miljonit tihumeetrit, samas seisab seda metsas raieküpsena 50 miljonit tihumeetrit. Seisab parimal juhul viis kuni kümne aastat ja läheb lõpuks raisku.

Iga raiutud tihumeeter toob uuringute kohaselt riigile kaudselt 70 eurot maksutulu. Iga miljon tihumeetrit loob aga Eestis 3000 uut töökohta. Erametsaliit ootab riigilt uue koalitsioonileppe valguses tegevusi, mis võiksid metsandust, raiemahtusid ja kogu majandust elavdada.

Rääkida võib ka regionaalpoliitikast, sest enamik tekkivatest töökohtadest tuleksid maale. Ja rääkida võib ka kuritegevusest. Eeldatavasti väheneks musta turu osakaal, sest väiksema maksukoormuse juures väheneb metsaomanikel kiusatus müüa metsa althõlma.

Nagu ikka kaasneb metsade raiumisega emotsionaalne külg. Inimesed märkavad ikka tee ääres lageraiega puhtaks tehtud metsasid. Samuti on neil tõrge teha metsast puhtaks vanaisade maad. Küsimus on aga selles, kas me oleme piisavalt rikkad, et lasta headel asjadel raisku minna.