Nii nagu pealkirjas kirjas, ütles üks tänase lehe kangelane Aksella Kirotaja Eesti elu kohta, kuid ta ei ole lootust kaotanud ja arvas, et uus president ehk vaigistab.

Sirje Kasuk Mutemetsast ütles, et vanast elumajast ei jätnud tuli muud alles kui korstnakivid ja mõni põrandalaud, millest said tehtud aknalauad.

Aare Soosaar Sakilt vaatas keset õue püsti seisvat korstnat ja mõtles kuuldavalt, et tuleb vist ka see maha võtta. Lenno Kangur ütles, et valmistub Krabil vastu võtma teist aastavahetust ja ega muud üle jää, kui tuleb ära majandada. Need mõtteread on nopitud tänases lehes sõna saanud inimestelt üleeile, sügise viimasel päeval. Eile keskpäeva paiku algas talv.

Sellele kevade-suve-sügise-talve vaheldumisele pani mõtlema Aksella Kirotaja, kes on näinud sadat kevadet, sadat suve, sadat sügist ja sadat talve.

Aare Soosaar ütles sügise viimasel päeval Saki külas Mäe- Pundi talu õuel, et ta ei taha mõelda päevale, mil tuli hävitas tema talu, talle on pigem meelde jäänud, et see oli suve viimane päev.

Päriselus tuleb ette nullist alustamist, pingutamist, ja nagu ütleb kirjanik Valdur Mikita, ka lõputut kannatamist. Nüüdisajal lahendatakse ametiruumides probleem tihti restardiga. Päriselus restarti ei ole, on tahtejõud, ligimeste ja heade inimeste toetus ja ikka kannatlikkus.

Ametiruumides kirutakse neti aegluse üle, päriselus on mure ots otsaga kokkutulemises.

Kui päriselus tuleb nullist alustada, peab olema vägaväga tugev inimene.

Ametnikud liiguvad ühelt kohalt teisele, ootavad ministriportfelle ja nende kannatlikkus ongi oodata soojal kohal ära õige aeg.

Kannatlikkusel ja kannatlikkusel on väga suur vahe. Nii suur vahe, et kui mõtlema hakata, siis ei julge seda sõna enam kirjutadagi, sest selle sisu võib olla nagu jääkirme, kuid ka nagu paks-paks jää, mis pakase käes pragunedes ja kõmisedes annab märku jõust ja pingetest.

Valdur Mikita käis hiljuti Võrumaal Krabi lähistel Pähnil kuulamas looduse raamatukogus olevaid helindeid. Jõulud on aeg kuulamiseks! Kui kuulata, siis kindlasti kostub ka rõõmsaid hääli, mis annavad hingerahu.

Rõõmsaid jõule!

Tüütuseni on korratud, kuidas me viie rikkama riigi sekka jõuame!? Ikka ja jälle öeldakse veendunult, et me ei kuulu ühte paati naabrite lätlaste ja leedukatega. Me oleme ikka Skandinaavia riikidele sobilikud partnerid. Nüüd selgub, et tervishoidu silmas pidades oleme paaris mitte lätlaste või soomlastega, vaid rumeenlastega!?

„Aasta lõpuks jõuame miinus 25 miljoni euroni, nagu ka augustis arvasime. Trendis pole võrreldes esimese poolaasta lõpuga midagi muutunud,” sõnas haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross Äripäeva meditsiinikonverentsil.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ütles septembris, et kavandatavate muudatuste järel kujuneb haigekassa tänavuseks miinuseks 20 miljonit eurot ja tuleval aastal kolm miljonit eurot.

Kes peaks selle valdkonna rahaasju paremini teadma? Haigekassa juht kinnitab oma suve lõpu prognoosi piltlikult öeldes mõnuga. Minister prognoosib ka? Arvamuste vahe on miljonites? Kui arstid nii diagnoosiks? Kui palju inimesi jääks meil siis vähemaks? Nüüd oleks tarvis veel ühte arvajat, kes prognoosiks, kas riik saab seeläbi rikkamaks või langeme rumeenlastest veel allapoole, kuhugi Aafrika riigi tasemele.

Teeb nõutuks. Võib-olla ongi hetketase selline, et võitleme välja sigaretipakile teksti, et suitsetamine võib tappa. Mõne aja pärast nõuame, et sigaretipakil oleksid koledad pildid. Ei olnud ju tegelikult paha mõte. Nüüd aga võitleme, et need koledate piltidega sigaretipakid silma alt ära leti alla peita?

Miks ei saa sama järjepidevusega tegelda tervishoiu rahastamisega, liikudes samm-sammult tervema rahva poole? Ega vist saa, sest riigi eelarve kõrval kütab palju rohkem kirgi jõulude eel jagatav niinimetatud katuseraha, mida aasta tagasi jagati laiali 6 450 000 eurot ja õnnelikke saajaid oli 542.

Siiski. Tegeldakse ka inimeste ravimisega, lausa ravikvaliteediga. Äsja valmis esimene ravikvaliteedi indikaatorite raport, avaldatud indikaatorid peegeldavad ravikvaliteeti nii esmatasandil kui ka eriarstiabis.