ARVAMUS

Rahvusvaheline naistepäev püsib praegu vaid kaubandusreklaami ja vanavanemate mälestuste najal. Ometi on see jäänud lillepoodide aasta tipphetkeks. Vundamendiks omaaegne lausa kohustuslik alpikannipotike või parimal juhul kallaõis (sest muud ju saada polnud), millel isa tööveoautoga järel käidi, lapsele usaldati kingilille püstihoidmine rappuvas veokikabiinis. Ema oskas alati üllatust teeselda … Töö juures ka. Töönädal oli kuuepäevane ja osa tasust maksti riigilaenu obligatsioonides. Riik ehitas tööstusi, majandikeskusi, uusi koole ja Lasnamäed. Otsustavamad eestlased ehitasid eramuid – pangalaenuta ja ise. Nüüd sisendavad need, kes tollal kõrgkoolitati (ka poolikutes peredes), et see oli nii raske aeg, et tähistada tuleb hoopis emadepäeva.

Wikipedia teab öelda, et naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja ta on tuntud mitmel pool maailmas. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said hulgaliselt õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi.

1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.

Ei teatud midagi end meheks süstinud naistippsportlastest, feministidest ega tädidest, kes puhtpoliitilisest ettenägelikkusest ei julge võtta abielludes oma mehe perekonnanime. Aga Eesti tundus suurem – kas või haldusjaotuslikult. Seda, et tollal võisid olla tagatubades valitud poliitpostitantsijaid, võis vaid aimata. Ju polnud see amet piisavalt auväärne. Nüüd aga hoiab isegi riigikogu eeskõneleja haamrit eluaegne punaametiühingu tegelane. Inimene, kes oli avalikuks näoks tolleaegses defitsiidiühiskonnas eliidi korterite, autoostulubade ja lõpupoole aja vaesemaks minnes isegi tolmuimejate jagamisel, kogub poliitkapitali ikaldunud pensionireformide ja vasakute presidendikandidaatide esitlemisega.

Õnne ja edu, naised!

Meie riigi kõigi maksumaksjate raha eest ehitatud Eesti Rahva Muuseumis korraldatud presidendi vastuvõtu muljed ja sisuseletused ei taha otsa saada. Eks kõigest arusaamiseks tuleb ju lihtinimesi aidata. Rõhuasetus on juubeli puhul küll sel aastal pisut teine, kui enne olnud. Kohalviibinud daamide õhtutualettide arvustamise asemel vaieldakse seekord rohkem kinokunsti ja selle hinna üle. Kas see ongi pikk samm Eesti arengus? Kramplikult otsitakse esitatu mõtet, kuid presidendi kantselei vaikib tõelise metsavenna kombel. Õigemini keeldub toimunule hinnangut andmast. Ja kummaline on see, et mida lähemal on inimene esimese Eesti toiduahelatele, seda positiivsem on tema peavoolumeediale antud hinnang toimunule. Suhtumisel Läti-retke on asi täpselt vastupidine. Presidendi Tartus peetud vastuvõtuga samal ajal toimunud tõrvikumarss Eesti pealinnas pakub kõneainet täpselt sama palju kui omaaegne MTA isetegevuse vastane meeleavaldus kunagise Võru maavalitsuse akende all. Mis tõrvikumarssi puutub, siis Saksamaal oleks korrakaitsjad selle kumminuiade ja pisargaasiga tõenäoliselt poole tunniga laiali ajanud. Aga eks ole Eestis oma Ida-Euroopa erikord ja inimõigused.

Eesti 100 vastuvõtu varju jäi meie olümpialaste naasmine Pyeongchangi taliolümpialt. Tuleb tunnistada, et Venemaal läks peale lahkulöömist Eestist veel kehvemini – neid ei lastudki mängudele oma lipu all. Meie aga võitsime vist mitteametliku missikonkursi. Kahjuks pole teada, kui palju riigiametnikke seal käis. Teada pole seegi, kas Eesti paraolümpial osaleb ja kas ERR saab selleks ajaks aia tagant taas platsile.

Presidendi vastuvõtul osalenud invaliidid lubavad siiski parimat loota. Nende kohalviibimist pole ka kantselei inimlikuks veaks tunnistatud, nagu seda tehti ühe Põlva lihtinimese kutsega.

Lihtne elu on aga külmks läinud. Kuuldavasti kogu Euroopas. Vajadus küttepuude järele peaks kõikide turuseaduste järgi hinnad lakke ajama. Samas pääsevad tänu sellele külmale metsamehed ka pehmema põhjaga raiekohtadesse. Võite kaks korda arvata, kelle metsad nüüd kütteks tehakse. Märksõnad elatustase, tööjõu hind ja auk riigieelarves. Kas ei tehtud Eesti kaitseväele liiga, kirjeldades Nursipalu metsaraadamist kui liigset kiirustamist?