ARVAMUS

Huvitav, kas Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens) kirjeldas 1876. aastal USA kauboikapitalismi viimaseid hingetõmbeid, kui ta oma kuulsaimas teoses tegi maailmakuulsaks Tom Sawyeri initsieeritud planguvärvimise vabatahtlikuna panustavate alltöövõtjate abil. Tänases Eestis oleks see võimatu, sest värvipurgis varitsevat igasugu keemilised ühendid ja mõni lühem rüblik võib haarata talle keelatud redeli. Kuulus kirjamees ise alustas töömeheteed 16aastasena vend Orioni ajalehe Hannibal ladujana.

Kui täiskasvanute töö harjutamist ja õppimist lubab suhteliselt heldelt Töötukassa ja tasuta õiget kodumaa armastamist Kaitseliidus riik, siis lapse tööharjumuse kasvatamisel ja taskuraha teenimise võimalustel peab toeks olema lapsevanema rahakott. Faktum-Ariko uuringu kohaselt saab 36 protsendil Eesti elanikest palk enne järgmist palgapäeva otsa. Enim on neid, kel jagub sissetulekut vaid kuu esimeseks kolmeks nädalaks. Rahalisi varusid on 42 protsendil elanikest ja nendest vaid 15 protsenti ei pea sealt kuu lõpus finantse juurde näpistama. Karta on, et Võrumaal on asi kasinamgi. Kui need, kes üksikemade lastena saavad 250 eurot elatisraha, võivad endale töölaagrit lubada, siis nendel , kelle „järelmaksuks” tahab justiitsministeerium määrata 84 eurot kuus, peavad emaga tõsiselt nõu pidama. Kui uskuda Delfit, siis päris puhkelaager maksab üle 200 euro nädal, kusjuures kaasa tuleb võtta oma voodipesu. Kummaline, et noored, kes võivad osaleda valimistel ja noorkotkana või kodutütrena harjutada kodumaad armastama, on tööeluliselt paragrahvidega sedavõrd „kaitstud”, et see muudab nad tööandja jaoks suisa ohtlikuks. Kui uurida internetist, millised on noorte tööle esitatavad eritingimused, tekib tunne, et vältimaks hilisemaid tüsistusi peaks tööandja kõigepealt tõsiselt kaaluma vastava kvalifikatsooniga nõuniku palkamist. Kas seda teenust ei võiks pakkuda riik, mis need erisused on osanud kehtestada? Töövõimereformi-asju, poliitikat ja riigikaitset korraldades ju saadakse. Kas on Eesti tõesti oravateta valitsuses sedavõrd täiuslikult kapitalistlik, et kasvatame vaid riigitruid tarbijaid euroliitlaste kaubale?

Seitsekümmend seitse aastat tagasi juunikuus oli Eestimaal üks ärev öö, täis hirmu, jõhkrat sekkumist ja kohtlemist.

Siberi poole vurasid rahvast täis rongid. Mitte lihtsalt rahvas, vaid ühiskonnale kahjulik element, nagu siis oma kuriteo õigustuseks öeldi, kui keegi julges aru pärida. Loomavagunitesse topiti nii naised kui ka lapsed, vastsündinutest eakateni. Mehed enamasti lahutati peredest, paljudele jäigi see viimaseks korraks näha oma kodu, oma pereliikmeid. Lapsed said sellel teekonnal täiskasvanuks, naised hoidsid neid elus, ilma et oleks olnud palakestki süüa anda. Kes vastu ei pidanud, see toimetati rongist välja, võõrasse mulda. Kui sedagi. Tükk paberit ja harilik pliiats olid õnnistus neile, kes selle kaasa olid taibanud võtta, see võimaldas mõtteid kirja panna või üles joonistada, see aitas nälga taluda.

Seitsekümmend seitse aastat hiljem on nii lastel kui ka täiskasvanutel teistsugused probleemid. Kas mul ikka on kõige uuemat tüüpi telefon? Ja miks mu pilt laike ei saa? Ilma interneti, arvuti ja nutitelefonita oskab elada veel ainult vanem põlvkond. Nende hulgas need, kes Siberis käisid ja sealt eluga tagasi tulid. Nälga ei ole tänapäeval juba ammu, probleemiks on hoopis ülekaal. Marketid on toidukaubast nii pungil, et ajab üle ääre, nii kauplustes kui ka vöökohal. Lapsed vaevlevad allergiate käes, kõikvõimalikud toidutalumatused on moodne haigusseisund. Autismi või muu häirega lapsi sünnib järjest enam, rahvas neelab antidepressante ja toidulisandeid. Et organism ikka vajalikud vitamiinid kätte saaks, kõlab õigustuseks. Apteekides on järjekorrad ja meditsiinitööstus õitseb. Lapsed kasvavad vati sees, tööd ei luba teha ei seadus ega vanemate hoolitsev süda. Seitsmekümne seitsme aastaga on mured muutunud, läbi lume ja pakase sooja saamiseks oksasülemiga toa poole sumpav laps kutsuks vanematele kaela lastekaitse. Siberis käinutest on veel elus nii mõnigi, aga kui paljud tänapäeva lastest seitsmekümne seitsme aasta pärast elus on? Või kui ongi, siis kui tervetena? Praegu vaadates tundub, et silmad on ekraanide liigvahtimisest selleks ajaks peast kukkunud, kõrvad kõrvaklappides uugavast muusikast samuti. Kael kõver ja selg küürus. Uued ajad, uued mured.