Kui peaminister Rataselt küsiti ajaloolise Lääne maakonna kohitsemise ehk Lihula ja Hanila Pärnumaa alla saatmise kohta, oli tal vastus varnast võtta: aga volikogud ise ju tahtsid! Kas haldusreformi mõistlik korraldamine ja volikogude vabatahtlikud otsused on tõesti vastanduvad väärtused ning meil tuleb eelistada kohalikku demokraatiat ka siis, kui otsused on silmnähtavalt kentsakad?

Väidan, et selline küsimuseasetus sisaldab mitut vale-eeldust ja mõtlemisviga. Peamine vale-eeldus on see, et kohalike volikogude otsuseid on juhtinud vaba tahe. Ei, pigem on seda teinud piits ja präänik ehk instrumendid, mida valitsus on kasutanud väga halvasti – umbes nagu kirvest sääse peletamiseks. Piitsaks on olnud ühinemispiirkondades nõutav 5000 elaniku miinimumnõue ning präänikuks vabatahtliku ühinemise puhul jagatav raha.

Reformierakonna juhtimisel tehti 5000 elaniku kriteeriumist dogma ning maakonna- ja kihelkonnapiire arvestavad ajaloolised ja geograafilised tõsiasjad heideti kõrvale. Selline lähenemine on omane bolševikele, mitte mõistlikku halduskorraldust toetavale valitsusele.

Rääkida sel puhul kohalike volikogude vabast tahtest on pehmelt öeldes kohatu ning uus peaminister ei peaks siin käituma justkui oleks ta Taavi Rõivase kaksikvend. Jah, suuremate omavalitsuste saavutamine on mõistlik eesmärk, kuid kõikjal ei ole see lihtsalt võimalik. Või kui on, siis lähevad kaotsi palju olulisemad väärtused.

Läänemaa nudimine on vast kõige drastilisem näide. Kahest Läänemaa vallast (Lihula ja Hanila) ning kahest Pärnumaa vallast (Koonga ja Varbla) tuleb kokku 5602 elanikuga Lääneranna vald, mis suundub täiega Pärnumaale.

Aga näiteid on veel. Võrumaal läksid Misso ja Mõniste Rõuge ühinemispiirkonda, ehkki ajaloolise Rõuge kihelkonnaga pole nad seotud olnud ega tõmbu sinna ka nüüd. Seda mitmepoolset sundabielu, mis lõpuks nimetati Haanjamaaks, lükkas takka üksijäämise ja karistada saamise hirm. Misso kuulunuks ajalooliselt Vastseliina kihelkonda, aga vähene asustus ei lubanuks neil isegi veel mõnd naabrit kaasa kutsudes küündida 5000 elaniku ligi. Ometi olnuks just nii võimalik taastada enam-vähem kunagise Vastseliina kihelkonna piirid.

Selgitada niisuguseid nuriotsuseid volikogude tahtega pole õige, sest ükski volikogu ise pole endale 5000 elaniku nõuet kehtestanud. Omavalitsused võiksid ka suuremad olla, nagu Saaremaa, mis hõlmab kultuurilis-geograafilist tervikut kandvat ala. Selle asemel näeme me aga mitut õnnetut kohta kaardil, kus valitsusepoolne käteväänamine on sünnitanud kunstliku koosluse.

Minimaalne, mida uus valitsus nüüd teha saab, on leppida erandina vähem kui 5000, üksikutel juhtudel ehk isegi vähem kui 3000 elanikuga valdadega, kui liitumispiirkondade loogika ja ajaloolis-kultuuriline põhi selleks piisava aluse annab.

Volikogud, mis on oma otsuse juba teinud, on seda teinud ja nende tagasipööramine eeldaks väga tugevat tahet ja põhjendust. Küll aga tuleks ära unustada väide, et kõike tehti suure demokraatia ja kohalike inimeste entusiasmiga.

Laupäevases lehes avaldasime statistikat möödunud aastate kohta. Sellist statistikat ei ole enam võimalik iialgi ilmutada, sest haldusreformiga tekivad uued kooslused ja uus statistika. Tekib ka vägivaldne kooslus.

Tänases lehes on näide, kuidas nööriga mõõdetud maast saab linnaosa. Nii peaks ka uutes halduskeskustes saama uued keskused. See ei ole lihtne, kui vaieldakse vaid nime pärast. Nimi ei riku meest, kuid on selge, et nime pannes oldi ühisel platvormil. Võiks ju öelda, et tänapäeval on vähe abielulahutusi, sest ei abiellutagi. On palju kooselude purunemisi, sest tegelikult ei proovitagi koos püsida.

Miks ei oleks Võrust ja Võrumaast võinud tekkida üks tugev omavalitsus, nagu seda tegi Saaremaa? Seda küsimust ei tasuks ajalookoridori heita.

1984. aasta Raimo Pullati „Võru linna ajalugu” kirjutab, et selle omaaegse nöörimaa kasutajaks olid seitse kaupmeest, kõrtsmik, seitse tislerit, puusepp. Hämmastav on, et tollal tehti vahet kaupmehe ja trahteripidaja vahel. Linnapidajate kvaliteeti näitab ka, et vahet tehti tisleri ja puusepa vahel. Nöörimaa saajate seas olid ka müürsepad, kingsepad, rätsepad, sepp, parkal, kellassepp, lukksepp, puidutreial, pagar, lihunik, köster. Kõik nad tahtsid nööriga mõõdetud maal midagi kasvatada.

See oli linna uudismaa, mis oli kõrgemal üleujutustest. Nüüd oleks olnud linna isetegevus moodustada Võru linna ühisvald, nagu suutis Kuressaare. Kes ütleks, et oli selle ajalooliselt aktsepteeritava koosluse tekkimise takistamise põhjus?

Küsime, kes on pädev kirjutama ajalugu „Võrumaa 100”? Kes? Võrumaa ajaloo Nöörimaa hetked peaksid olema inspireerivad. Üleujutused linnas olid sagedased, kuid ikka ehitati linn üles. Linnas oli isegi legendaarne gaasianalüsaatorite tehas, ehitusmaterjalide tehas Võrukivi oma karjääridega, juustutehas, kus tehti kuulsat Vene juustu, autobaas nr 3 oma legendaarse juhi Avo Kilgastiga, teedevalitsuse tehnika poolt juhtis missioonitundega Tõnu Kibena.

Miks ei ole seda sajanditevanust linnaosa uuritud? Kas kivi instituudi kapsaaeda või kuhugi mujale? Võrumaa Teataja avaldab tunnustust Nöörimaa Toidukeskuse sünnile, Arthur Ruusmaale Võrumaa muuseumist ning legendaarsele kaubandustöötajale Mati Kondimäele.

Miks palka saavad Võru instituudi inimesed kaasa ei löö? Äkki on nende tase sealse bussipeatuse nime vahetamine …