Täna on sõbrapäev. Head sõbrapäeva! Inglise kirjanik Katherine  Mansfield on öelnud, et on alati olnud arvamusel, et sõpruse suur privileeg, kergendus ja lohutus on see, et pole vaja midagi seletada.

Homme algab kolme kuu pikkune seletamise, põhjendamise-argumenteerimise aeg, millised omavalitsused omavahel sobivad, mis on ikka see õige liitunud omavalitsuse õige nimi, kuidas suhtuda sundliidetavatesse …

Võrumaa omavalitsused on teinud ära väga põhjapaneva töö valdade ühinemiseks, nüüd tuleb välja, et pingeliste kohtumiste käigus leitud vallanimed ei sobi.

Kohanimenõukogu ei pidanud sobivaks Võhandu nime ühinenud Võru, Sõmerpalu ja Lasva vallale. Haanjamaa valla nimi ei sobi aga ühinenud Misso, Haanja, Rõuge, Varstu ja Mõniste vallale.

Nimi ei riku inimest, kuid kuidas vallad oleksid saanud läbirääkimisi pidada, kui koosolemise protokollis oleks lõpus ikkagi olnud nime kohal punktid? Nimi ei riku inimest, kuid nimi on siiski oluline. Ühendvaldade puhul oli ühise nime leidmine siiski suur töö ja kompromiss.

Setud ei suutnud oma küsitlustulemusi pöörata nii-öelda rahu- või üksmeeleläbirääkimisteks. Piinlik oli kuulata hõikeid: meie võitsime! Võit on valitsuselt sülle mängitud, kuid sõpruse asemel selline käitumine ei liida, vaid lahutab taas. Saaks vastata: oli ka teisi võitjaid.

3. veebruaril läkitas Meremäe vallavolikogu liige Rein Järvelill toimetusele teate, et on algatatud umbusaldus volikogu esimehe Arno Varese vastu. Avaldust arutatakse veel veebruaris. Kas näeme taas volikogu istungit politsei osalusel?

27. jaanuaril Võrus toimunud omavalitsusjuhtide kohtumisel minister Mihhail Korbiga jäi õhku palju elektrit. Ministrilt oli valdavalt vastuseks, et kõik küsimused tuleb omavalitsustel omavahel läbi rääkida ja otsustada.

Kui meenutada sel päeval esitatud slaide, kus pakuti omavalitsustele lisaülesandeid, mille seas arutatakse ülesannete rahastamise võimaluste üle, siis olid loetelus omavalitsustele üleantavad rahvatervise edendamine, ravikindlustamata isikute ligipääs esmatasandi tervishoiule, süütegude tõkestamine, avaliku korra ja heakorra eest vastutamine, kriisi lahendamine, vetelpääste korraldamine.

EHE-märgisega tunnustatakse maapiirkondades pakutavaid heatasemelisi elamust pakkuvaid turismitooteid ja -teenuseid, mis lähtuvad rahvusvahelistest ökoturismi põhimõtetest ning aitavad tutvustada Eesti rikkalikku loodus- ja kultuuripärandit.

EHE kvaliteedimärgise pälvis sepp ja Sepa talu peremees Peeter Reemann. Sepa talu sepikoda asub Võrumaal Rõuge lähedal Tilgu külas, imelise Haanja looduspargi serval. Sepikojas sepistatakse kõike, mis sepatöö iidse ametiga seotud, kuid nii Eestis kui ka laias maailmas ollakse tuntud tööriistade meistritena – peamiselt palkmajade ehituseks ja puidutöötlemiseks mõeldud kirveste, aga ka teiste vajalike tööriistade valmistajatena. Sepiste valmistamisel lähtutakse alati kliendi visioonist, koostööks ollakse valmis juba idee tasandil – ühiselt sünnivad sepised, mis on ainulaadsed ja erilised. Nauditakse koos loomist: lahenduste leidmist ja  uusi väljakutseid pakkuvat tööd.

Sepa talu on elamusi pakkuv turismitalu, kus peale iidse sepatöö saab nautida ka Lõuna-Eestile kohast sooja külalislahkust. Sepa talus on üles seatud ka välisepikoda, kui on soovi, minnakse talust oma ääsi ja lõõtsaga ka üritusele elamusi looma.

Peeter Reemanni tee sepatöö juurde oli ehk juba sündides ette määratud. Tema vanaisa Friedrich Johanson pidas Rõuges oma talus sepikoda, kus valmistas ise kõik talupidamises vajalikud sepised. Ka ei olnud sepatöö võõras Peetri isale Avole, kes samuti vajaduse korral sepahaamri kätte võttis. Sepatööga alustas Reemann 1990. aastal Eesti Restauraatori sepikojas Kolm Seppa, kust sai olulised algteadmised sepatöö iidsest ametist. Reemann on tänulik kõigile viiele meistrile, kes teda Kolmes Sepas õpetasid ja sepatöö juurde juhatasid. Praeguseks on Peeter Reeman ka ise õpetaja rollis ning õpetab külalisõpetajana sepatööd Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, samuti on ta õpetanud Eesti kultuuriakadeemia tudengeid.