ARVAMUS

Mis meist saab? Ei tea!

Selline dialoog leidis aset ligemale pool sajandit tagasi valminud romantilises filmis „Viimne reliikvia”. Analoogset dialoogi võib kuulda kõigis Eestimaa maavalitsustes, millest suurimas, Harju maavalitsuses töötab 66 ja väikseimas, Hiiu maavalitsuses 17 inimest. Kokku töötab viieteistkümnes maavalitsuses 485 inimest, kes kõik teavad, et uuest aastast nende praegune töökoht kaob.

Viljandi maavanem Erich Palm on öelnud, et küll tahaks kohtuda inimesega, kes teab, mis saab, kellel on mingi nägemus või pilt olemas. Olukorra teebki keeruliseks nii-öelda pildi puudumine.
Tulemas on suvine puhkuste aeg, siis kohalikud valimised, mis toimuvad uudses olukorras, ja siis lõpetavad maavalitsused tegevuse. Tekivad uued meeskonnad (volikogud), valitakse uued vallavanemad ja linnapead. Maavalitsuste kadumisega kandub uues mõõtmes omavalitsustele palju uusi kohustusi, mis kõik vajavad kiiret ja professionaalset lahendamist.

Paraku on fakt, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, see teeb ettevaatavalt tõsist muret. Seda enam, kui kolm kuud tagasi riigihalduse ministriks saanud Mihhail Korb lubab ühel päeval haridusministeeriumi Tartust Tallinna viia ja siis muudab juba järgmisel päeval meelt.

Võrru lubas minister tuua ligemale saja töötajaga keskkonnaameti ja umbes 60–70 töötajaga keskkonnainspektsiooni. Riigitelevisioongi näitas ja mõni lehtki läks selle mõtte õnge, sest olukord muutus üleöö.

Mida toob endaga kaasa selline mõtete virvarr olukorras aastal 2017, kus kõik muutub? Maavalitsuste kadumisega tuleb muuta vähemalt paarisada seadust, Eesti Posti sõnul muutub miljon aadressi.

Maavalitsused ja maavanemad haihtuvad ajalukku 311 päeva pärast, 1. jaanuaril 2018, riigi 100. sünnipäeva eel. Maakonnadki, mis olevat Läti Henrikule tuginedes kaheksa korda vanemad, on hakanud haihtuma. Praegustel andmetel on kõige rohkem pidanud oma piire koomale tõmbama Lääne maakond.

See viib mõtted sellele, et kui kaovad maavalitsused ja omavalitsusliidud on maakondadevahelised, siis hakkavad kaduma ka maakonnad. Milline on Eesti oma 110., 120., 130. sünnipäeval?
Palju õnne Eesti ja eestimaalased!

Ilmast ja ilmataadist saab rääkida 365 päeva aastas ja kas või mitu korda päevas

Nädalavahetusel oli ilma igale maitsele. Laupäeval kuldas päike Tamula Kuldkalakõsõ püüdjaid, kuid tugev tuul puges püüdjate riiete alla. Pühapäeva hommikul oli Võrus kraad sooja, sadas vihma, kuid Haanjas näitas suusakeskuse termomeeter null kraadi ja tuiskas kergelt.

Haanjas toimusid tänavuse Tartu maratoni teate- ja avatud raja sõidud. Juba teist korda. Lund mõõdeti Haanjas paarkümmend sentimeetrit. Eeloleval nädalavahetusel peaksid toimuma 44. Tartu maratoni põhisõidud, mis originaalraja (Otepää-Elva) asemel on viidud Tehvandile. Mis tegelikult saab, oleneb ilmataadist.

Haanja maratoni (4. märtsil) korraldajad on aga optimistlikud ja on kindlad, et ilmataat neid alt ei vea.

Ootamatu on see, et tänavu on mitmetel ilmataadi vempudel lausa juubel. Võrulased peaksid valmistuma 11. augustiks, mil möödub 25 aastat Eesti kuumarekordi (35,6°C) mõõtmisest. Sel puhul võiks Võrru ja Võrumaale meelitada palju rahvast. Sellest veerand sajandit püsinud rekordist saaks välja pigistada palju. Küllap on meie turismiedendajad plaanid juba teinud. Võiks ju lausa ennustuse korraldada, kui soe on see päev tänavu? Või kutsuks Võrru kõik ilmaennustajad? Võru on haruldane linn, kus järv on lausa linnas. Üks kuumarekordi veepidu augustipäeval ja õhtul loojuva päikesega oleks väga kohane. Pealegi on 11. august reedene päev ning küllap vaevutakse siia sõitma ja tervet nädalavahetust veetma kaugemaltki.

Kui meenutada, kuidas külmarekordi hoidja Jõgeva oma külmarekordit on tähistanud ja jääpurikate kasvatamises võistelnud, siis suvel on ju palju lihtsam. On ju puhkuste aeg!

Augustis on aga veel ühe ümmarguse ilmatembu juubel. Augusti alguses pool sajandit tagasi möllas Eestimaal väga tugev tuul, eriti Lääne-Eestis. Tuule kiirus ulatus 30–35 meetrini sekundis.

Möödunud aastast on meil meenutada marutuul mis läks Mõnistest Antsla poole ja sealt edasi Kambja peale. See oli aga nii-öelda poisike 1967. aasta tormi kõrval.

Täna aga tasub hoida pöialt, et 4. märtsil saaks Haanjas mõnusa suusakevadpeo pidada.