ARVAMUS

Ostuhulluse kõrgajal pingutavad kõik endast viimase välja, et saavutada edu, maksimaalne müük ning populaarsus. Tundub, et eestlaste jõulud meeldivad ka teistele. Justnimelt 31 436 inimest hääletasid Tallinna jõuluturu selleks kõige paremaks. Põhjendusi tuues tundub asi natuke irooniline. Kiidetakse hubasust, ajaloolist asukohta, laia kaubavalikut, karusselle ja jõuluvana. Pärast soovitatakse soojalt patseerida Tallinna vanalinnas.

Tunnustuse üle tasub kindlasti uhke olla, aga siinkohal tekib küsimus: kas saab üldse olla mittehubast, kaubavaliku ja jõuluvanata jõuluturgu? Vanalinna ilu on küll boonus, kuid seda võib ju nautida aasta ringi. Veelgi parem on seda teha suvesoojas, ilma et salli peaks kõrvuni siduma või käpikud kätte tõmbama. Tundub, et me alahindame vanalinna idülli ja kauplemiseks lettidele toodud käsitööd. Teisele kohale jäi Tallinna jõuluturu järel Budapest 26 348 häälega ja auväärt kolmandale kohale tuli Strasbourg 24 205 häälega.

Arvatavasti on Tallinn tänu uhkele jõuluturule kogunud palju populaarsust ja tekitanud kõneainet, kuid viimaste päevade meediakülgedel ilutseb sellegipoolest üks hoopis teine turg. Meie eestimaine turg võib olla kui hubane tahes, kuid paratamatult on loomulik, et ülejäänud maailma huvitab ilust hoopis rohkem miski muu. Huvi pakub see, mitu inimest sai viga ning mitu hukkus terrorirünnakus Strasbourgi jõuluturul. Kuuldavasti ei olnud ohvrite seas eestlasi, aga jõuluturu nimel on tükiks ajaks must mekk juures. Ilmselt meenutatakse ka kümne aasta pärast, kuidas Tallinna jõuluturg pärjati Euroopa parima jõuluturu tiitliga. Hoopis rohkem meenutatakse aga seda, kuidas Strasbourgi jõululaadal sai teoks hirmus veretöö, mis jõulurahu hävitas. Ei tule keegi siis selle peale, et jõuluturu tiitel tuli Eestisse ja kolmanda koha võitis Prantsusmaa oma mitte nii kuulikindla ettevõtmisega. Igal aastal saab kindlasti veelgi hoolikamalt läbi vaadatud turvalisuse tagamine turgudel. Ka seda tehes köidab meeli hoopis Strasbourg ja teps mitte kuldmedaliga Tallinn.

Jõulukaardid on ajas läbi teinud langemise ja ka jõudnud teha juba väikese elluärkamise. Paljud asjad, mis aeguvad, tulevad taas moodi. Ei ole erandiks ei rõivad ega jõulukaartide saatmine. Maailma esimese jõulukaardi joonistas Londoni kunstnik John Calcott Horsley 1843. aastal ja sellest tuli paksu pahandust. Vahepealse aja jooksul on muutunud nii jõulukaartide kuju, vorm kui ka saatmise populaarsus, seda juba mitte üks, vaid lausa mitu korda. Muutunud on ka see, kellele jõulukaarti saata. Varem oli kirjutamata reegel, et kaart läkitati oma headele tuttavatele, armsatele inimestele või perekonnaliikmetele. Tänapäeval on jõulukaardi saatmine pigem formaalsus, mis pannakse teele koostööpartneritele ja mitte ainult. Politsei- ja piirivalveamet saadab taas jõulukaarte ka neile, kes on liiklusrikkumistega erakordselt silma paistnud.

Traditsiooniliste mõjutusvahendite asemel kaardi saatmine võib tunduda liigse hellitusena neile, kes on liiklushuligaanide käe läbi kaotanud endale lähedase inimese, kellele sooviksid nemad hoopis jõulude ajal ühe kena postkaardi saata. Kas ka nemad, end üksikuna tundvad ohvrid, võiksid kaardi siis oma kadunud lähedase asemel hoopis liiklushuligaanile saata? Ehk paneks see liiklurikkujaid veelgi rohkem mõtlema. Auväärt kaardi väljateenimiseks peab aastaga toime panema rohkem kui viis liiklusrikkumist. Normaalse liikleja jaoks tundub see arv ehk ebanormaalselt suur, paljud meist ei suuda sellise numbrini terve oma juhistaaži jooksul küündida.

On lohutav mõelda, et juhul kui jõulu ajal tähelepanu soovid, tasub aasta algusest liiklushuligaansusega tegelema hakata, et aasta lõpuks oma viis korda täis saada ja must kaart välja teenida. Kui tavapäraselt pead jõulukaardi väljateenimiseks olema võimalikult heatahtlik ja lähedaste suhtes tähelepanelik, siis musta kaardi saamiseks piisab ainult ühest kriteeriumist, mida täita. Siis on põhjust jõulukuul postkasti kolistamas käia ja loota, et reklaamlehtede vahelt ka jõulutervitus välja pudeneb, olgu siis kas või politsei- ja piirivalveameti sulest.