EHE-märgisega tunnustatakse maapiirkondades pakutavaid heatasemelisi elamust pakkuvaid turismitooteid ja -teenuseid, mis lähtuvad rahvusvahelistest ökoturismi põhimõtetest ning aitavad tutvustada Eesti rikkalikku loodus- ja kultuuripärandit.

EHE kvaliteedimärgise pälvis sepp ja Sepa talu peremees Peeter Reemann. Sepa talu sepikoda asub Võrumaal Rõuge lähedal Tilgu külas, imelise Haanja looduspargi serval. Sepikojas sepistatakse kõike, mis sepatöö iidse ametiga seotud, kuid nii Eestis kui ka laias maailmas ollakse tuntud tööriistade meistritena – peamiselt palkmajade ehituseks ja puidutöötlemiseks mõeldud kirveste, aga ka teiste vajalike tööriistade valmistajatena. Sepiste valmistamisel lähtutakse alati kliendi visioonist, koostööks ollakse valmis juba idee tasandil – ühiselt sünnivad sepised, mis on ainulaadsed ja erilised. Nauditakse koos loomist: lahenduste leidmist ja  uusi väljakutseid pakkuvat tööd.

Sepa talu on elamusi pakkuv turismitalu, kus peale iidse sepatöö saab nautida ka Lõuna-Eestile kohast sooja külalislahkust. Sepa talus on üles seatud ka välisepikoda, kui on soovi, minnakse talust oma ääsi ja lõõtsaga ka üritusele elamusi looma.

Peeter Reemanni tee sepatöö juurde oli ehk juba sündides ette määratud. Tema vanaisa Friedrich Johanson pidas Rõuges oma talus sepikoda, kus valmistas ise kõik talupidamises vajalikud sepised. Ka ei olnud sepatöö võõras Peetri isale Avole, kes samuti vajaduse korral sepahaamri kätte võttis. Sepatööga alustas Reemann 1990. aastal Eesti Restauraatori sepikojas Kolm Seppa, kust sai olulised algteadmised sepatöö iidsest ametist. Reemann on tänulik kõigile viiele meistrile, kes teda Kolmes Sepas õpetasid ja sepatöö juurde juhatasid. Praeguseks on Peeter Reeman ka ise õpetaja rollis ning õpetab külalisõpetajana sepatööd Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, samuti on ta õpetanud Eesti kultuuriakadeemia tudengeid.

Ilm puudutab meid kõiki, viibigu me parasjagu mistahes maailma paigas. Eestis on kaua oodatud talv käes, õues on pakaselised miinuskraadid ja isegi lumekirme katab maapinda.

Käes on veebruarikuu ja tegelikult ollakse juba pigem kevadeootuses ning arvatakse, et kui ei tulnud talve jõuluks, miks teda siis sõbrapäevaks tarvis. Ka jaanuarikuu, kus Eesti keskmine õhutemperatuur oli -2,1 kraadi, mis oli 1,4 kraadi normist kõrgem, andis kevadeootusele lootust juurde. Jaanuarikuu õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti aasta esimesel päeval seitse soojakraadi ja miinimumiks seitsmendal kuupäeval 25 külmakraadi. Tõsi, Eesti keskmisena oli jaanuarikuus päikesepaistet 25 tundi, mis on kõigest 82 protsenti normist. Ehk ka vähene päike utsitab rahvast kuldsele kevadeootusele. Aegade madalaim õhutemperatuur on mõõdetud 1940. aasta jaanuarikuus – 43 ja pool külmakraadi Jõgeval. Kõige soojema päeva tiitel püsib Võru käes. 1992. aasta augustis mõõdeti Võrus 35,6 soojakraadi.

Kui otsida soojemaid maailma nurki, siis täna keskpäevaks ennustas ilmateenistus Canberrasse 33 ja Havannasse 30 soojakraadi. Palju maha ei jää ka Rio de Janeiro 26 soojakraadiga. Jahedama ilma lembestele sobivad Riia, St Peterburg, Moskva ja Helsinki.

Eelmise aasta 8. veebruari keskpäeval oli ilmateenistuse andmetel Võrus 2,1 soojakraadi, eile keskpäeval oli Võrus 11,8 külmakraadi. Varahommikul oli külmakraade veidi rohkem kui 20. Varahommikusest ilmast sõltub palju. Kuigi külmapühad koolis on muutunud müüdiks, annavad krõbedad külmakraadid siiski veel mõnedes peredes lootust kojujäämiseks. Kui aastaid tagasi sõltus kooliminek ilmast, siis praegu oleneb laste kooliminek transpordist. Külma ilma tõttu tohib koolist puududa vaid siis, kui õpilane elab koolist kaugemal kui kolm kilomeetrit ning tema transport kooli ja tagasi ei ole korraldatud. Kui lapsevanema auto hommikul külmakraadide tõttu ei käivitu, siis on see piisav põhjus mitte kooli minna. Kui aga väljas paugub kolmekümnekraadine pakane, ei ole ilmal piisavat võimu kojujäämise tagamiseks.

Transport on praegu märgilise tähendusega, eriti külmade ilmadega. Nädala alguses oli juhus, kus Põlvas oli GoBusi bussijuht nõus sõidugraafikus mööndusi tegema, et oma õigest peatusest kogemata möödasõitnud esimese klassi laps turvaliselt koju saaks. Mõelda võib ju nii- ja teisipidi, kuid viimane sõna jääb ikkagi ilmale. Kui oleks olnud 40 külmakraadi, siis oleks transpordis ilmselgelt palju tõrkeid ja inimesel ei oleks siin enam midagi sekka öelda ega plaanida.