Maavalitsuse pikaajaline töötaja räägib tänases ajalehes oma töölt lahkumise loo. Info maavalitsuse tegevuse kiire lõpetamise kohta tuli inimestele väga järsult, alles kuu aega tagasi teadsid ametnikud, et enne 2018. aasta teist poolt ei juhtu midagi ning tõenäoliselt ei juhtu midagi ka enne järgmise aasta lõppu. Valitsuse teade, et sulgemine tõmmatakse käesoleva aasta lõppu, tuli kõigile ootamatult.

Vesteldes viimastel kuudel tööpakkumisi avaldanud ja konkursse korraldanud tööandjatega, selgub siiski, et tööotsijate hulk ei ole praegu veel järsult kasvanud. Omavalitsustöötajate CVde pakid seega praegu veel lauanurgal ei kõrgu. Arvata on, et aktiivsus suureneb alles sügisel.

Kui palju leevendaks töökohtade kadumist plaan tuua maakondadesse üle osad riigiettevõtted? Avalikkuse ette on jõudnud valitsuse dokument, kus on näha  erinevad võimalused asutuste pealinnast väljaviimise kohta. Võrru tahetakse selle järgi tuua 160 töökohta keskkonnaametist, keskkonnainspektsioonist ja ilmselt ka keskkonnauuringute keskusest. Põlvasse plaanitakse viia 42 riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja 31 Erametsakeskuse töökohta.

Kui plaan realiseeruks, oleks võrukatel sellest palju võita. Keskkonnateemalist haridust antakse maaülikoolis, Lõuna regioonis peaks selle valdkonna haritud spetsialiste seega jätkuma. Rootsi kogemuse põhjal inimesed sadade kilomeetrite kauguselt tööle sõitma ei hakka, Tallinnast Võrru kolijate osakaal jääks aga ilmselt alla kümne protsendi. Ja Põlva, kuhu plaanitakse RMK ja Erametsakeskuse osalist kolimist, jääb siit vaid veerandtunnise autosõidu kaugusele.

Maavalitsuste kaotamise teine pool. Praegu puudub selge visioon ja sõnum, millised ülesanded omavalitsustele ikkagi üle antakse. Teadmata on, millisel määral jääb maakondadesse õigus otsustada keskkonna-, investeeringu- ja kultuuriprojektide üle. Kes jätkab maavalitsuste ja omavalitsusliitude ühiseid tavasid? Kuidas hakatakse jagama raha traditsioonidega tunnustus-, haridus- ja kultuuriüritustele? Kogu selles tohuvabohus plaanitakse järgmisel aastal tähistada suurejooneliselt Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.

Võru linnavalitsus suhtleb Sõlekese lasteaia ehitajaga praegu vaid kirjalikult, erimeelsused kolme miljoni eurose lasteaia ehitajaga on selleks liiga suured, et pooled saaksid endale lubada suusõnalist infovahetust. Vaid töökoosolekutel räägitakse näost näkku. Erimeelsused juba teist kuud veniva lasteaiaprojekti lisatööde ja ajagraafiku osas on suured. Ja lasteaed pole ikka veel valmis.

Ehitustöid tegev AS YIT Ehitus on tööde venimise põhjenduseks toonud ettenägematud asjaolud: vundamentide uute lahenduste projekteerimine ja ehitamine, hoone lisatoestamine, keldrikorrusel töid seganud vihmaperiood, planeeritust suurem krohvimistööde maht jm.

Võru linn püüab aga järjekindlalt kohaldada kõiki paberile pandud leppetrahve, mille summa on juba praegu ligikaudu 80 000 eurot. Isegi kui suudetakse kinni pidada järgmisest daatumist, milleks on aprilli algus, küündib sanktsioonide summa peagi 100 000 euroni. Kuidas see kujuneb?

Tänaseks on lõpuks vastu võetud ehitise niinimetatud „karp kinni” lahendus. See oleks pidanud valmis olema juba eelmise aasta 30. septembril, valmis aga alles 10. veebruaril. Ehitajalt nõutakse selle eest leppetrahvi 350 eurot päevas. Ehitustöö pidi valmis olema 2. jaanuaril, ka selle tähtaja trahv on 350 eurot päevas. Lõplik kasutusvalmidus pidi olema saavutatud 30. jaanuariks, sellest lisandub trahv 500 eurot päevas.

Kompromissi koht on pooltel alati olemas, avalikus sektoris on sellele aga piirid ette pandud.  Kui tehakse kompromiss, siis peab selle kohta olema selgesõnaline dokument, kus on näha need kaalutlused, mille tõttu on järeleandmisi tehtud. Mõeldes kas või teistele hankes osalenud ehitajatele.

Õnneks ei ole praegu hirmu, et ehitus võiks jääda pooleli. Poolelijäävast objektist on kaotada mõlemalt poolel, nii tulevaste referentside kui ka maine osas. Kõige suuremaks kaotajaks on kahjuks Võru linna lapsed, nende vanemad, vennad ja sõbrad. Lapsed pole praegu oma Sõlekese-kodus ja ei saa sinna enne sügist.