Võiks ju arvata, et möödunud nädalal oli seelikunädal, kus seelikuinimesed lahutasid meelt seeliku teemadel. Hurjutati ühte kooli, mis julges soovida, et tüdrukud võiksid kanda seelikut. Hästi tasustatud riigiametnikud vuristasid igal pool, et see on tüdrukute ahistamine. Kuni selleni välja, et kui tüdruk tahab seelikuga liumäest alla lasta, siis …

Kui reporter julges mainida, et on ka koole, kus soovitakse, et poisid kannaksid lipsu ja pintsakut, siis see lõi naisametniku, kes nimetas ennast seelikuinimeseks, küll hetkeks rivist välja, kuid vastuse asemel vuristati ennastunustavalt edasi ikka seelikust ja võrdõiguslikkusest.

Kui seelik on Eestimaal probleem, siis sellises Eestis tahaks küll elada, kui parafraseerida tuntud poliitikut.

Samas võib seelikuteemat võtta ka sissejuhatusena tänasele emakeelepäevale. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” seletab, et seelik on alakeha kattev vöö või värvliga vöökohale kinnitatav harilikult naiste pealisrõivas. On brokaat-, nahk-, siid-, sitsi-, teksas-, alus-, kostüümi, rahvariide-, balleti-, kodu-, kooli-, peo-, klošš-, kott-, maksi-, mini-, pihik-, piht-,  plissee-, põll-, püks-, toru-, volt-, ümbrik- jne seelikud. Emakeel on ilus ja rikas.

Kui seelik kaoks, ei saaks me aru, mida mõtles A. H. Tammsaare, kui kirjutas: „Sul pole julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni!”

Seelikuvaidlusel oleks olnud jumet, kui poisid oleks sunnitud ruudulisi šoti seelikuid kandma!? Kui seelikuga on ebamugav liumäel olla, siis lips (lipsusõlm) muutub lausa eluohtlikuks, kui poisid näiteks rüselema lähevad.

„Eesti etümoloogiasõnaraamatust” saame leheküljelt 464 teada, et sõna seelik on tuletis tüvest selg. Vähem tõenäoliseks on peetud oletust, et tüvi on germaani laen segla, mille tähendus on olnud ‘äralõigatud tükk, riie’ ja mille vaste on rootsi segel, ‘puri’. Selle tüve teine variant või selle variandi skandinaavia vaste võib olla laenatud sõnast siil. Eesti keelest on sõna laenatud soome sielikko.

Eesti keele oskamiseks ja sellest arusaamiseks peaks oskama (teadma) umbes 5000 sõna. Mõelgem emakeelele, õppigem emakeelt!

Töötud räägivad tööpuudusest ja töötajate põua käes kannatavad ettevõtted püüavad samal ajal lahendust leida tööjõupuudusele. Kaks osapoolt, mis peaks teineteise probleeme lahendama, kuid selle asemel hoopis kasvatavad neid. Töötuse määr ehk töötute osatähtsus tööjõus oli statistikaameti andmetel eelmisel aastal 6,8 protsenti. Võrreldes 2015. aastaga on töötuse määr kasvanud 0,6 protsendipunkti. Töötuse määr oli eelmisel aastal madalaim Tartu maakonnas – 3,3 protsenti. Võru maakonnas oli see samuti üsna madal – 5,5 protsenti, kõrgeim Ida-Virumaal – 13,5 protsenti.

Kusjuures Eesti tööturul oli 2016. aastal hinnanguliselt 691 400 majanduslikult aktiivset inimest, kellest 644 600 olid hõivatud. Eelmisel aastal oli Eestis 26 400 töötut meest ja 20 400 töötut naist. Peale töötute on veel murelasteks mitteaktiivsed, kes justkui polekski pildil. Siiski peab tõdema, et statistikaameti andmetel vähenes peamises tööeas olevate 20–64aastaste mitteaktiivsete arv 2016. aastal võrreldes 2015. aastaga 6000 inimese võrra, jõudes 144 600 inimeseni, mis on väikseim mitteaktiivsete selles vanuses inimeste arv pärast taasiseseisvumist.

Registreeritud töötuid oli 2016. aastal Võru maakonnas 989, mis tähendab, et iga päev jäi töötuks peaaegu kolm inimest. Eilse seisuga näitas Eesti üks populaarseim tööportaal Võrumaal paarikümmet vaba töökohta. Alati on keegi, kes otsib tööd ja keegi, kes pakub tööd. Alati on keegi, kes on alles oma ameti ja kutsumuse otsinguil või õpinguil. Kuidas viia kokku kaks poolt ja kuidas leida motiveeritud töötajad, kuidas pakkuda motiveerivat töökohta?

Lahendusi otsitakse mitmel viisil. Populaarne on karjäärinõustamine, ümberõppimine, enese täiendamine koolitustel osaledes ja palju muud. Korraldatakse töömesse, kus proovitakse kokku viia hädas tööandja ja ummikus tööotsija. Samuti suunatakse ettevõtluskoolitustele, et hakkajamad saaksid alustada oma äri ning seeläbi pakkuda leivateenimise võimalust nii enesele kui ka teistele.

Iga päev proovitakse sulanduda ühiskonda, tunda end vajalikuna, leida oma koht. On neid, kes õpivad endale meelepärast ja loodavad sellele, et saavad end ühel päeval ka realiseerida, kuid aina rohkem on neid, kes õpivad ümber selleks, et sobituda tühjale töökohale. Kas see on kurb paratamatus, et paljud meist ei saa täita ametikohta, mille poole süda kutsub, vaid peavad leppima sellega, mis parasjagu saadaval ning sobituma etteantud vormi?