ARVAMUS Eesti ökotoodete ja -teenuste keskuseks sobib ideaalselt Võru linn. Planeedi linnastumine ning põllumajandustehnika ja keemiatööstuse areng on viinud selleni, et ökoloogiliselt puhtad ehk mahetoiduained on saanud luksustooteks ja tarbijad on nõus maksma nende eest tunduvalt rohkem kui tavaliste toodete eest. Paljud riigid on juba töötanud välja ökoloogiliste toodete ja teenuste arengustrateegia ning olen kindel, et ka Eestil on aeg tõsiselt selles suunas vaadata.

Eesti ökotoodete ja -teenuste arengu peamine eesmärk peaks olema edendada seda majanduslikult tulusat sektorit maakondades ning suurendada mitu korda keskkonnasäästlike toodete ja teenuste eksporti. Näiteks Eestis toodetakse väga palju ökotoiduaineid, -kosmeetikatooteid, -rõivaid, puitelamuid ning samuti on avatud palju maherestorane ja -kohvikuid. Selleks, et seda strateegiat ei töötaks välja maaelust kauged suure linna elanikud, tuleks esmalt valida välja Eesti ökotoodete ja -teenuste keskus.

Võru sobib ideaalselt Eesti ökopealinnaks või Eesti mahepealinnaks (inglise keeles „Voru: Estonian Ecocapital” või „Voru: Ecocapital of Estonia”), sest Võrumaale on juba koondunud mitmed ökoettevõtted, nagu näiteks Nopri talu, Andri-Peebo talu, Tiri-Jakobi talu, Metsavenna turismitalu, ning selle piirkonna arengupotentsiaal selles suunas on väga suur.

Kohaturunduse raames peaks ökopealinnast saama rahvusvaheline ökotoodete ja -teenuste müügiplats ning selle eesmärgi saavutamiseks tuleks luua Võrru ökotoodete messi-, konverentsi ja ärikeskus, kus korraldataks aasta läbi nii Eesti-siseseid kui ka rahvusvahelisi näitusi ja konverentse. Eesti ökotoodete ekspordikasvu parandaks kindlasti ka ökoekspordi agentuuri loomine Võrus ning ühise logistikakeskuse rajamine, et oleks võimalik koondada tooted ühte kohta ja sealt kiiresti tellimusi kokku panna ja kohale toimetada.

Ökopealinna projekti raames on samuti vajalik luua rahvusvaheline Eesti ökotoodete andmebaas, kus on kindlalt tuvastatud, milliseid tooteid ja brände Eestis toodetakse, selleks et hõlpsalt avastada võltsinguid. Edendades Eesti ökotoodete müüki rahvusvahelistel turgudel on peamine ülesanne veenda tarbijat, et need tooted on tõepoolest sellised, nagu neid reklaamitakse. Selleks on tarvis demonstreerida laiale auditooriumile, kuidas neid toodeti, milliseid tehnoloogiaid ja traditsioone kasutati. See võimaldab märkimisväärselt suurendada ökotoodete üleüldist usaldusväärsust ja tõsta püsitarbijate hulka.

Ökopealinna otseseks eesmärgiks on koostöö arendamine ökoettevõtetega, ökotoodete jaoks standardite väljatöötamine, mis vastaksid maailmas olevatele standarditele, ning nende mittevastavuse tuvastamine. Võrus peaksid paiknema ka reklaamiagentuurid, marketingi- ja konsultatsioonifirmad, mis spetsialiseeruksid ökotoodete levitamisele rahvusvahelistel turgudel. Näiteks osutaksid need ettevõtted teenuseid rahvusvaheliste ökobrändide väljatöötamisel, teeksid konkreetse riigi turuanalüüsi ja looksid ausa hinnapoliitika, et eestlaste töö oleks maailmas õiglaselt hinnatud.

Ökopealinna vaieldamatuks osaks peaks saama ka ökoturismi arendamine üle kogu Eesti ning selle turundamine laias maailmas. Samuti tasuks Võrus rajada rahvusvaheline ökohariduse keskus, kus saaks vaadata püsivaid ja ajutisi harivaid väljapanekuid planeedi ökoloogilisest seisundist, keskkonda säästvast eluviisist ja õigest toitumisest.

Inimeste tarbimisteadlikkus on viimaste aastatega teinud täieliku hüppe ning ökotoodetest ja -teenustest on saanud pidealt kasvav trend üle kogu maailma. Sisenemine kasvavale turule on aga tunduvalt kergem kui juba väljakujunenud turule ning selle tõttu õige strateegia väljatöötamisel Eesti ekspordiedu selles majandussektoris garanteeritud.

JUHTKIRI Tervisekeskuste reformile on lähikümnendil kavas kulutada miljard eurot. Ehitatavas või renoveeritud tervisekeskuses peab olema vähemalt kolm perearsti ja nende nimistus peab olema vähemalt 4500 inimest. Haldusreformi jaoks on püha number 5000. Eestist on saanud numbrite Eesti. Kas nende numbrite taga ka inimest nähakse, on tõsine küsimus.

Juba on lendu lastud võrdlus, et uued perearstikeskused meenutavad omaaegseid ambulatooriume*. Haldusreformi käigus tekkivad suurvallad peaksid ise arstiabi oma valla tõmbekeskuses korraldama. Muidu tuleks patsient näiteks Võru tervisekeskusesse transportida.

Võrumaal peaksid kõik kohad olema praegu perearstidega komplekteeritud. Üle riigi on aga tarvis täita 24–25 perearsti kohta. Ja neid tuleb järjest juurde, sest enamasti on tegu üle keskea arstidega, kes ootavad pensionile minekut.

Võrut iseloomustab Eesti Ema sündroom, kus perearstikeskusele ei ole leitud kohta. Sama lugu oli Eesti Ema kujuga, mille makett rändas mööda linna ringi ja lõpuks maandus Rõuges, kus kohe leiti koht ja heakorrastati plats, kus Eesti Ema praegu seisab ja kus palju pilte tehakse.

Nüüd on Võru tervisekeskusega sama probleem. Hea mäluga võrulased meenutavad, et esialgu räägiti tervise- ja veekeskuse ehitusest KaguKeskuse laiendusega. Siis tuli jutuks tervisekeskuse rajamine Luha tänavale Maksimarketi lähistele. Siis otsustati, et tervisekeskuse ideaalne koht oleks Jüri-Petseri nurgal endise Vene kooli maa-alal. Sellele tõmbas kriipsu peale muinsuskaitse. Nüüd on uueks asukohaks bussijaama ja Koreli oja vaheline ala, kuhu omal ajal taheti teha taluturgu ja kortermaja.

Lausa kurjast on sõda, millesse kistud erakorralise meditsiini osakond (EMO), kiirabi ja perearstid. Ikka raha pärast. Haigekassas on vist rahulikum, kui käib sõda, siis ei jää aega argumenteerimiseks.

Tänases lehes ütleb staažikas perearst Agi Märdin, et tervisekeskusi oleks olnud tarvis paarkümmend aastat tagasi. Eile näiteks lõppes Agi Märdini vastuvõtt kell 13, kuid veel kell 13.40 saabus ukse taha valutava käega neiu. Kedagi ei saadetud tagasi, nagu kergel käel väidab kiirabi.

*Ambulatoorium – väiksem polikliinikutaoline raviasutus, mis annab arstiabi nii kodunt käivaile haigeile kui ka koduseile haigeile.