See ei olnudki nii väga-väga vanasti, kui kirikus käidi hobusega, palgid veeti metsast koju hobusega ehk siis kõike tehti hobusega. Alati tuli arvestada, milline on hobusetee. Kevadel ja sügisel pidi talumehe pea olema nagu arvuti, et ette näha, millise koorma võis vankrile laduda, sest koduteel oli üks pehme koht, kust kitsas vankriratas võis läbi vajuda ja hobust ei tohtinud liialt pingutama sundida.

Talvel oli reetee, mis ei pruukinud kattuda suvise vankriteega. Reetee sai teha üle madalamate kohtade ja soode, mis talvel kinni külmusid, seeläbi oli kirikutee otsem ja lühem. See on uskumatu, et muu töö kõrval suudeti sel ajal hoida korras ja kinni kasvamata mitu teed.

Nüüdisajal ei suudeta Tallinna-Tartu maanteed neljarajaliseks ehitada, et pimedal märjal ajal roolisolijad ei väsiks, vastusõitjad ei pimestaks, möödasõidud oleksid ohutud … Maanteeamet peaks mõtlema teede äärde peatumiskohtade rajamisele, et telefonikõne korral saaks turvaliselt peatuda.

Viimastel nädalatel on teemaks autodesse paigutatavad mustad kastid, unistatakse ja unistatakse. Rekamehed muigavad ja läbivad kuus kümmekond tuhat kilomeetrit iga ilmaga ning ei kujuta ette, kuidas saaks läbi ilma turvalisust tagava raadiosideta, ilma „lällariteta”.

Kindlasti tuleks keelustada navigatsiooniseadmed. Liigelda võõras linnas naviseadet jälgides – kas saab veel midagi ohtlikumat olla? Raadio tuleks ka autost kaotada. Sellepärast ongi hea, et meil ei ole autotehast. Eestlane püüdis juba omal ajal Moskva otsuseid Saksa täpsusega ellu viia. Suhkrutrahvi ajad ja kahe kraanikausi nõudmised on minevik kui valesti tõlgitu.

Miks me ei räägi sellest, kuidas tullakse toime nendes riikides, kus kiirusepiiranguid ei olegi!? Seal läbib auto mobiilile pilku heites ühe jalgpalliväljaku pikkuse asemel mitu-mitu väljakupikkust.

Miks me ei püüa maanteid euroopalikuks ehitada? Miks on 2,7 meetri asemel maanteeameti Tartu teenindusbüroo Võru esinduse parklas parkimiskoha laiuseks 2,6 meetrit? Miks üldse on parkimiskoha laius ainult soovituslik!?

Kõik see tundub olevat tähelepanu äratõmbamine raudteelt ja tunnelilt.

Sipelgate ja mesilaste töökust on alati imetletud. Sipelgapesa kuju järgi ennustatakse ilma. Mesilastegi käitumine võimaldab ilmamuutusi ette näha. Mis toimub sipelgapesas või mesitarus on inimesi ja teadlasi ammu huvitanud, sest kõik toimub väga kitsastes tingimustes. Aga et mesilased edastavad infot läbi tantsu, avastati suhteliselt hiljuti. Ühes tarus on mesilasi rohkem kui Võru linnas elanikke.

Mesilaste haruldane võime peale meekorje on nende omavaheline suhtlemine läbi tantsu, mille uurimine tõi austerlasest zooloogile Karl von Frisch’ile (1886–1982) Nobeli preemia.

Rikkaliku saagi leidmisel teatab luuremesilane teistele sellest kahe erineva tantsuga. Ringtants annab teada, et saagikoht on tarust sadakond meetrit eemal. Tants kestab 15 sekundist ühe minutini ja tantsu lõppedes tormab tantsija kiiruga tarust välja, lendab rikkaliku saagi kohale ja teised temale järele.

Kui rikkalikku meesaaki tõotav koht on kaugemal paarisajast meetrist, siis on tants vibav. Seda tantsides teeb saagi leidnud mesilane algul poolringi, jookseb sirgjooneliselt tagakehaga vibades kahe-kolme kärjekannu laiuselt tagasi alguspunkti ning teeb seejärel poolringi vastassuunas. Poolringidest moodustub täisring.

Tantsuga näitab mesilane saagi asukohta, kust nektar või õietolm leitakse lõhna järgi.

Mesilastel on ka iseloom. Agressiivsemateks on niinimetatud tumemesilased ja neid ei tasuks pidada. Mesilas tuleb toimetada rahulikult, mitte karjuda, vehkida ega joosta. Riidedki peavad olema puhtad. Oma mesiniku ja sõbra tunnevad mesilased ära lõhna järgi.

Sõna „mesinädalad” kipub vajuma selle sõna esialgses tähenduses unustuse hõlma. Mee moka peale määrimisest on saanud altkäemaks ja korruptsioon. Mesilaste töökust ei kiputa enam eeskujuks võtma.

Anekdoot:
„Meil Venemaal on kümme korda suuremad mesilased kui teil!” kiitleb vene mesinik.
„Tohoh!” imestab eestlane. „Kui suured teil siis tarud on?”
„Oh, tarud on ikka sama suured kui teil.”
„Aga kuidas mesilased sinna sisse mahuvad?”
„Nad saavad sellise käsu.”