ARVAMUS

JUHTKIRI Kahel korral aastal võtavad inimesed südameasjaks hakata tervislikumaks, saledamaks ning paremaks. Need perioodid toovad liikuma peamiselt inimesed, kes regulaarselt seda ei harrasta ja oma toitumisele väga palju tähelepanu ei pööra. Üheks selliseks perioodiks on soojade ilmade saabumine. Üldiselt läheb vasikavaimustus hiljemalt sügiseks üle.

Kevade tulek loob laiema valiku liikumiseks. Umbse ja sageli kalli spordisaali saab vahetada vabas õhus liikumise vastu. Käiku lähevad jalgrattad ja rulluisud, sekka jalutamine või jooks. Päikseline ilm ja kuiv asfalt ajavad pea sassi ning sageli hinnatakse oma võimeid üle. Jalgratturid, kes tänavale sattunud justkui karud talveunest, on veel uimased ja hajevil. Siiski peaks olema reegel number üks, et tähelepanu peab liikluses koondama teineteisele. Paljud sellest kahjuks kinni ei pea. Sageli kehtibki see just niinimetatud ajutiste liiklejate puhul. Hooaja lõpus saab küll juba kogemuse kätte, aga seejärel lükatakse jalgratas taas keldrisse kevadet ootama.

Sama on tervisliku toitumisega. Vaimustutakse ja siis antakse jälle alla. Olenemata sellest, et väljastpoolt proovitakse anda mõjutust ja tõuget tervislikuma toidu poole. Või siiski? Miks valib pealinn kevade eel just linnale pagaritoodet, saiakest? Kusjuures esimesed 1500 saiakest peaksid linnarahva kõhtu minema juba 15. mail. Ühelt poolt propageeritakse igal sammul tervislikkust ja juurutatakse koolitoitudesse rohkelt köögivilju, samas pakutakse linnarahvale pidupäeval saiakesi. Millest see tuleneb, seda võime ainult eeldada. Väljanägemine vaevalt värvilisel juurikakandikul kehvem oleks kui saiakausil. Samas oleks üsna tavatu vaadata rahvahulka pidupäeva tähistamas ja porgandit närimas.

Ju on rahvaüritustel veel vara tervislikuks hakata, aga küll tuleb ka nende aeg. Võib-olla peljatakse lihtsat juurikat pakkuda ja kahjuks on prestiižne tervislikkus liiga kulukas. Sama tulemuseni jõuab lõunapausil toidupoes riiulite vahel tuiates. Kotlet kahe saia vahel lõunaks maksab alla kahe euro, udupeen ja tervislik salatikomplekt üle viie. Pole siis ka ime, et suurtel rahvaüritustel saiakese kasuks otsustatakse ja et lõunapausid kokkuhoiu lootuses samuti saia nahka lähevad.

Inimese isiklik ruum on igaühel erinev. Siiski soovib enamik eestlasi enda ümber palju õhku ja mitte külg külje kõrval kasvamist. Seda kinnitab ka asjaolu, et Eestimaast on tervelt 52 protsenti asustamata. Ruumi peaks jaguma kõigile nii palju, kui kulub. Teisalt on inimene parajalt mugav ja väga tühermaale, kõigest eemale oma majapidamist püsti panna ei taha. Iseenesestmõistetavaks peetakse seda, et lähedal oleks kauplus, arstiabi, koolid ja lasteaiad ning kõik muu eluks vajalik.

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala 45 336 ruutkilomeetrit. Asustamata on kogupinnast lausa 22 593 ruutkilomeetrit. Ehk ongi põhjuseks see, et koondutakse siiski rühmadesse ja seatakse isiklikust ruumist olulisemaks mugav asustatus ning teadmine, et kõik vajalik on käe ja jala juures. Üksikutele uitajatele on ruumi Eestimaal küll. Neile, kes ei hooli lähedasest abist või üleaedsete olemasolust. Paraku nii visasid inimesi, kes iseendale tühermaale linna rajaksid, meil palju ei ole. See eeldaks eluks vajalike vahendite tagamist keerulisemal moel, minnes ajas tagasi ja kasvatades endale eluks vajalik suuremas jaoks ise.

Ei ole kindel, kas võrukad on liiga mugavad või piisavalt sõbralikud, et külg külje kõrval toime tulla. Kui asustamata maa pindala on linnadest suurim näiteks Pärnu linnas 487 ruutkilomeetriga, siis puudub see üldse Rakvere ja Võru linnas.

Ilmselt peab paika väide, et koondutakse pigem linnadesse ja maaelu surebki välja. Sama tõestavad ka näiteks hiljuti teemaks olnud Varstu teenuskeskuse piiratud lahtiolekuajad, mis inimesed liikuma sunnivad ja kodukohas teenuste kättesaamise võimatuks muudavad. Inimene on mugav ja selle vastu ei saa. Pigem kolitakse tiheda asustusega kohta, jäetakse hüvasti oma privaatsusega ning elatakse mugavustsoonis, kus kõik on kindel ja kättesaadav. Sellisel juhul ei pea tundma hirmu, et külapood või postkontor hommepäev kinni pannakse ja peab uusi lahendusi leiutama hakkama. Loodetavasti läheb Võru linnas veel kaua sinnani, kui suletakse viimane toidupood või mõni muu elutähtis asutus.