ARVAMUS

JUHTKIRI On täiesti normaalne, et tänavaid parandatakse ja asfaltteid tehakse juurde, loodusparkidesse ja külastuskeskustesse aga kerkivad uusimad atraktsioonid. Mida kõrgemaid ehitisi suudetakse valmis teha, seda kõvemad tegijad ollakse ja seda uhkem on öelda: „Ära tegime!”. Kas kõrgusteni küündivad ideed ka inimmõistuseni jõuavad, on iseasi.

Pole enam uudis, et eestlased näevad Tallinna panoraami uuelt kõrguselt ja uuest vaatenurgast, sest äsja avatud ja 120 meetri kõrgusel asuv vaateratas kilulinna servas seda vaatepilti pakub. Samas pole midagi imelikku selles, et Rõuget külastavad paljud põhjaeestlased ja kaugemalt tulijad, sest seal asuvad Eestimaa kõrgeimad vaatlustornid, mis teevad oma silmailuga vaat et kümme korda ära Tallinna vaaterattale.

Paraku ei mõelda siinkohal kõigele eelnevale, mis uute ettevõtmistega kaasas käib. Kui asi valmis, ollakse valmis vinguma ja halvimal juhul vigu otsima. Ka seda tuleb ette. Ilmselt ei mõtle paljud asjaolule, kui asutakse näiteks vaatetorni siluetti nautima, et see on kellegi koostöö tulemus. Ka see on omaette kunst – suhelda erinevates maailmades töötavate inimestega ja jõuda lõpptulemuseni. Külastajad ei tohiks olla sel juhul muust maailmast, vaid oskama samuti lõpptulemust hinnata. Meie kogemus ja koostööoskus annavad igale panusele uue väärtuse. Võtame kas või näiteks kohaliku kingavabriku, kelle jaoks pole vähem tähtis hoida elus Eesti jalatsivalmistamise traditsioone.

Tõsi, kui poleks tegijaid, siis poleks ka virisejaid ja maailm oleks üksluine koht, kus kõik on kõigega nõus. Aga siiski, kui kõike eelnevat mitte uskuda, siis keda meil enam uskuda. Oleme siiski inimesed ja vajame kindlust sama palju kui kraanist voolavat vett.

Usaldagem rohkem tegijaid: arhitekte, kutselisi eksperte, oma ala meistreid ja aastatepikkust kogemust, mitte sisimas kisendavat lõukoera. Rohkem koostööd, olgu see kommunikatsioon, läbipaistvus, uued vaatetornid või rahvatraditsioonide elushoidmine, sest üksi kaugele ei jõua.

JUHTKIRI Seadusega reguleerimata asjad jäetakse lihtsa inimese otsustada ja vastutada. Seda, kas soovime oma lapsi vaktsineerida või ei, kas paneme nad tavakooli või Waldorfi kooli või mida neile süüa või juua anname, otsustatakse iga päev justkui möödaminnes. Välismaailm annab selleks puhuks ainult soovitusi. Eriti tehakse seda lastekaitsepäeva eel, mil laste ja noorte ohutus, turvatunne ning käekäik on iseäranis päevakorras. Lastekaitsepäeva tähistatakse 1. juunil juba alates 1950. aastast, mil selle kehtestas Rahvusvaheline Demokraatlik Naisliit oma Moskvas toimunud kongressil.

Statistika aga näitab kahjuks, et selle päeva kangelasi jääb aina vähemaks. Kui 1950ndatel hõlmasid kuni 26aastased 42–43 protsenti Eesti elanikest ja 1960–1980ndatel püsis osatähtsus 40 protsendi ligi, tehes 1970ndate alguses läbi isegi väikese tõusu, siis praegu need numbrid nii suurejoonelised enam ei ole. Pärast taasiseseisvumist on noori aasta-aastalt aina vähemaks jäänud. 1991. aasta alguses hõlmasid kuni 26aastased 38,7 protsenti Eesti elanikest, kuid 2016. aastaks oli see näitaja langenud ainult 29,3 protsendini.

Ometi on ühiskond aina rohkem arenenud ja soosinud, et lastel oleks hea kasvada. Lastele antakse aina rohkem õigusi ja kaitset. Ilmselt ei ole sellest siiski küll ning tulihingeliste ja tugevate Eesti inimeste asemel kipuvad kasvama pehmevõitu kodanikud, kes nõuavad pigem palka, kui teevad tööd, nii et käed rakkus. Siinkohal on aga tegemist jällegi nokk kinni ja saba lahti situatsiooniga. Kuna noorte osatähtsus on langenud, siis need vähesed võivadki nõuda rohkem ning olla valivamad. Lüüa rusikaga vastu lauda ning panna tööandja fakti ette: võta või jäta!

Siiski ei tasu meelt heita, sest Eestit ülejäänud Euroopaga kõrvutades ei ole olukord sugugi nii nutune. Eesti kuulub laste ja noorte osatähtsuse poolest Euroopa Liidu keskmiste riikide hulka. Kui aga vaadata väikest Eestit kui omakorda tervikut, siis on äärealad just eriti kurvas seisus. Näiteks kuulub Misso nende väheste omavalitsusüksuste hulka, kus lapsi ja noori on kõigest alla viiendiku ehk 18–19 protsenti elanikest.

Kuniks laste ja noorte osatähtsus rahvastikus rohkem ei vähene, ei pea veel ilmselt palju muretsema ja võib keskenduda sellele, kuidas kasvatada nendest vähestest tublid ja töökad täiskasvanud. Olgu siis meetmeks veganlusele suunamine või värviliste kommide söömise keelamine.