Teisipäevases Võrumaa Teatajas oli jutuks, et Võrumaa Metsaühistu tegevjuht Erki Sok ütles, et harvendusraie tegemise puhul on metsamüük tegelikult miinusprojekt ja see, et Lõuna-Eestisse Emajõe äärde tuleb puidurafineerimistehas, on igati tervitatav.

Nüüd ähvardab riiki miinusprojekt ja Eesti Panga presidendil Ardo Hanssonil tuli vastata riigikogu liikmete Andres Herkeli, Andres Ammase, Ain Lutsepa, Külliki Kübarsepa, Krista Aru, Monika Haukanõmme ja Artur Talviku 6. aprillil esitatud arupärimisele riigieelarve defitsiiti laskmise kohta.

Arupärijad viitasid valitsuse põhjendusele riigieelarve defitsiiti laskmise kohta, et sellel on oluline majanduspoliitiline mõju. Arupärijad tõid esile ka Eesti Panga presidendi ajakirjanduses väljendatud seisukoha, milles ta nimetab valitsuse kavandatavat riigieelarve baasseaduse muutmist „oportonistlikuks”.

Arupärijad soovisid teada, milliseid majanduspoliitilisi riske valitsuse uus lähenemine eelarve tasakaalule sisaldab ning kas on näiteid selle rakendamisest teistes riikides.

Ardo Hanssoni sõnul on väikese defitsiidi võimalikkus Euroopas üsna tavaline, kuid 0,5 protsendi struktuurne puudujääk on mõeldud miinimumeesmärgile, et tulla toime olukorras, kus näiteks madalseis on väga tugev ja selle miinus 0,5ga kuidagi saavutad selle kolmeprotsendilise nominaalse puudujäägi. Ardo Hanssoni arvates tekitaks väike puudujääk Eestis praegu probleeme pikaajalisele majanduskasvule, kuid ei tekitaks lähiajal probleeme eelarve jätkusuutlikkusele, sest riigivõlg on meil väike. Ardo Hansson rõhutas, et Eestile on sobilik Euroopast pisut rangem eelarvepoliitika ja suuremad reservid. Hansson selgitas, et meil on vananev ühiskond, meil on euroraha tulevikus vähem kui praegu ja seetõttu oleks vaja pigem natuke rangemalt läheneda.

Tegelikult võiks öelda, et Euroopa Liidu abirahade kasutamise tõttu – need moodustavad umbes 2,4 protsendi SKTst viimase viie aasta jooksul – oleme sisuliselt korralikult puudujäägis, avalikustas Ardo Hansson.

See tekitab tuleviku suhtes ebamäärasust.

Antslas elanike negatiivne reaktsioon

Antslas on kired lõkkel ja rahulolematus suur, sest Lõuna-Eesti Hooldekeskus on teinud ettepaneku rajada erihoolekandeasutus kahe 30kohalise hoonega. Volikogu on andnud nõusoleku, eraldanud maa ja algatanud detailplaneeringu. Kuid kohalikud inimesed väidavad, et nende arvamust ei ole küsitud ning kahtlustavad, et volikogu on oma otsuse teinud kiirustades ja kallutatult. Vallavanem jällegi imestab, et kus need vastuhääled siis olid, kui asjad alles arutusel olid. Kas Antsla vallas elab eriliselt suur hulk sallimatuid ning kitsarinnalisi inimesi, nagu Lõunalehe 13. aprillil ilmunud artiklist mulje võiks jääda?

Sotsiaalvaldkonna spetsialistina julgen öelda, et Antsla inimestega on kõik korras – hälbivad normi piirides, kõik reaktsioonid on kohased ja tegelikult väga tavapärased erihoolekandeasutuste ümberkorraldamisel ning üldisemalt kehvalt juhitud muudatuste puhul.

Eesmärk

Protsess, mida tuntakse kui deinstitutsionaliseerimine (DI), on  erihoolekande prioriteediks nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu maades. Euroopa ühiselt kokkulepitud suundumus ja Eesti erihoolekande arengukava 2014–2020 seab eesmärgiks toetada erihoolekandeteenuste osutamist kogukonnas ja lähtuda teenuste arendamisel ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni artiklist 19, mille järgi tuleb puudega inimesele luua võimalus vabalt elukohta valida ning juurdepääsu kodu- ja elukohajärgsetele kogukonnapõhistele tugiteenustele. Seetõttu on eesmärk reorganiseerida üle 30kohalised teenuskohad, et liikuda väiksematesse üksustesse, väiksematele pindadele (näiteks korterid jms) ja kogukonnas elamise teenusele. Selle taga ei ole üksnes humanistlikud väärtushinnangud, vaid ka karm reaalsus – erihoolekandeasutustes elavad inimesed soovivad ja oleksid toetavate meetmete rakendamisel valmis iseseisvalt kogukonnas elama, mis tähendaks väga suurte summade vabanemist.