Talv oli kuri suusatajate peale. Kevadised ilmad on kurjad ja ei lase kevadel tulla. Naised olid kurjad ja ragistasid tugikeskuste raha pärast. Nüüd ragistavad naised aasta ema tiitli pärast. Ei kadesta tänavu juba paari nädala pärast aasta ema austavat nime saavat ema, tema abikaasat, lapsi ja lapselapsi. Neil on väga raske. Hoidkem neid kurjuse eest!

Tartu ülikooli meediauuringute emeriitprofessor Peeter Vihalemm ütles kevade hakul: „Tundub, nagu elataks vanade ja noorte, naiste ja meeste, Tallinna ja muu Eesti võrdluses erinevates maailmades.” Hirm tuleb peale.

Kust see kurjus? Aga sellest, et oleme maailma riikide õnnelikkuse tabelis 66. kohal. Meist eespool on nii Läti, Leedu kui ka isegi Venemaa. Esikolmikus on Norra, Taani, Island. Teisel kohal olev Taani on mitu aastat nautinud esikohta.

Mis teeb taanlased õnnelikeks? Külma ja pimedat aega ning halba ilma ei ole seal vähem kui meil. Elatustase on oluline, kuid mitte ainult. Asjatundjate hinnangul on taanlased juba alates 18. sajandist osanud hinnata ja kas või pisiasjadega luua hubasust, kodusust, sooja atmosfääri. Asjade üheskoos nautimisest, ka siis, kui on pime, külm, kõle, hakkab siis kõige kiuste soe. Taanis öeldakse, et see kõik mahub nende jaoks ühe sõna – hygge – alla.

Selline seletus viis mõtted ootamatult Võhandu maratoni idee ja peakorraldaja Hillar Irvese peale, keda võiks nimetada meie hygge loojaks. Mõelge, tuhat inimest meilt ja mujalt sõidab sada kilomeetrit külmas, vihmas, lumes, rahes kaheksa, kümme, kakskümmend tundi, ja kõik on õnnelikud, rõõmsad, neil on omavahel nii palju rääkida, meenutada, kavandada juba järgmist, kolmeteistkümnendat maratoni. Suur tänu, Hillar, hindamatu kingituse eest! Aga selliseid ühendavaid sündmusi peaks olema palju-palju-palju. Miks ei ole? Kas kvooti või luuda on tarvis?

Südamesse läks sel kevadel Ugala teatri näitleja Klaudia Tiitsmaa kevadetundmus: „Kui kevadel on võimalus armuda ükskõik millesse või kellesse, siis ma hea meelega armun.” Ka see on hygge, olgu ilm milline tahes.

Ärme ole kurjad! Hygge!

Riigi iseseisvusele kulutatakse meil üha enam. Hiljaaegu selgus, et ministrid käivad kordamööda riikluse säilimise huvides välismaal. Näib, et meie europarlamendi saadikuid ja Brüsselis töötavaid ametnikke ei usaldata piisavalt ja esimesel Eestil on ohu juhuks üheotsapiletid juba broneeritud. Kodanikele ei jätku raha ja riigieelarve läheb miinusesse. Ilma maavalitsusteta on lihtsam Exceli tabeleid teha. Pealegi näivad inimesed valitsust segavat. Ei taha näiteks valitsuse pakutud Suur-Võru valda!? Miks küll?

NATO väeosa kujul on valge laev lõpuks kohal. Üleeile maandus Ämaris ka kaks saja miljoni dollari lennukit F-35A Lightning.

Aga meie kindralid ei suutnud külla kutsutud natolasi korralikult vastu võtta ja oma aega teenivad pojad-tütred tuli õue magama panna. Tapal on meie aega teenivate lastega nii tehtud. Kas keegi selle eest ka vastutab?

Nüüdisajal on kombeks ainult demagoogilisi formuleeringuid kasutada. Eesti kaitseväest eristab natolasi kindralite puudumine ja tankide olemasolu. Jah, need on needsamad liitlased, kelle lubatud valget laeva ootasid võpsikus meie metsavendadest vanaisad.

Ilvese taolised lubasid seitse aastakümmet tagasi igasugu häälte raadiostuudiotest, et abi on tulekul. Laev jäi tulemata – tulid kirsades NKVD-lased (nendegi seas oli eestlasi) ja tapsid või saatsid Siberisse kõik, keda nad metsast kätte said.

Neli aastakümmet tagasi pidid Eesti noored mehed minema Afganistani sõdima.

Kolm aastakümmet tagasi küüditati Eesti noori mehi Tšornobõli seitsmenda taseme tuumakatastroofi keskmesse.

Kümme aastat tagasi peksti pronksiööl segi Tallinna südalinn. Tollane kaitseminister Jaak Aaviksoo nimetab pronksiööd küpsuseksamiks.

Möödunud pühapäeval oli veteranipäev, ka jüripäev. Ees on volbriöö, kevadpüha ja Euroopa päev.

Aga magada on nüüd rahulikum ja Trump isegi kiidab meid. Praegu kuluks igal tasandil marjaks ära Karlssoni ütlus: „Rahu, ainult rahu!”