On aasta ilusaim, samas vastutusrikas aeg. Eksamite tegemise edukusest sõltub edasijõudmine ja edasijõudmisest oleneb tulevik, nagu põllumehel oleneb kevadkülvist ja -töödest sügisene saak. Lõppeva nädala sisse jäi väga erinevaid sündmusi, mille ühiseks nimetajaks on eksam.

24. mail kõlas viimane lask tänavusel Kevadtormil, mis on eksamiteks meile ja liitlasvägedele. Eksamiteks ei oldud väga hästi valmis, sest kolme nädala sisse jäi kuus tõsisemalt vigastada saanud noort meest.

25. mail lõppes kümnes Ajujaht, kus osalesid ka rõugelased, kes tulid 300 konkurendi seas esimese kolmekümne sekka. Palju õnne, Grethe Rõõm ja Taavi Karu ning nende toetajad!

Eile, 26. mail oli tutipäev Sõmerpalu põhikoolis. See oli viimane tutipäev Sõmerpalus, sest kool liitub Osula kooliperega. Palju õnne teile, Kätleen, Karmo, Simmo, Eiko, Thecla ja Karina!

Pereheitmine on ka lasteaedades, kus lõpupeol räägitakse ja lauldakse koolist, mis täna tundub veel kaugel olevat, sest ees on suvi.

Üksjagu eksameid on veel ees ja lõpuaktused mitme nädala kaugusel. Tegelikult ei tulegi sellist aega, kui eksameid enam teha ei tule. Elu ise on üks suur katsumus ja eksam, mis paneb lugematu arv kordi meenutama koolieksameid või kaaslasi Kevadtormil või konkurente Ajujahis ja ka lasteaia mängukaaslasi.

Märksa keerulisem on see kevad Krabi koolis, sest direktori sõnul jäävad nende kooli uksed sügisel suletuks ja pole selge, kus õppetööd jätkata. Võrumaa Teataja käis möödunud aasta 4. septembril Krabi koolis õppeaasta avaaktusel. Maja oli täis kohtumisrõõmu, lauldi ja elati kaasa üllatusesineja trikkidele.

See, mis saab Krabi koolist uuel aastal, on eksamiks täiskasvanutele haridusministeeriumist eesotsas ministriga. Kooli lõpuaktusel ei tohi kõlama jääda otsustamatus tuleviku osas. Kevad on ilus. Ilmar Vananurme luulevalimikus „Lihtne ja hea on lihtsalt lembuda” saab lugeda katke:

„Siis, kui õitsevad ära konnakapsad siin võpsikukraavis, siis, kui toomepuu kevadööl kargelt puistab oma häitsmete helbeid, siis, kui ööbikud öö otsa jutlevad külakarjamaa taga, siis, kui sireli lillakas hõng kinni nöörib hinge – oleks parem, kui oleks kinni mähit mu nina, kõrvad ja silmad …”

Meil on põhjanaabritega 100 aasta juubel lähestikku – Soome Vabariik on Eesti Vabariigist ametliku käsitluse järgi vaid mõned kuud vanem. Oleme ikka oma ajalugu aegadeks jaganud. Igapäevasuhtluseski räägime Rootsi, Saksa, Vene, Pätsi ja nõukogude ajast. Selline on väikeriikide saatus. Balti ketis seistes arvasime, et tulemas on Eesti aeg. Tuli hoopis Soome aeg. Ega meie ajalood palju erine: meid pöörasid mõõga abil ristiusku sakslased ja taanlased, soomlasi rootslased ja taanlased. Puna-Vene võttis Soomelt Karjala, ka Eesti on pindalalt suurem olnud.

Isemeelne Põhjamaa astus teise maailmasõtta natside poolel, lõpetas aga selle võitjate poolel. Ometi pandi ta sõjakahjusid hüvitama (muu hulgas traalisid soomlased Balti merel miine). Meie kontributsiooni ei maksnud. Eesti varustas mõlemat võitlevat poolt jõudumööda kahurilihaga ja sai pärast võitjalt hulga Siberi-tuusikuid. NATOsse astumata jätmine näitab, et Venemaaga 1313kilomeetrist piiri omav Soome loodab rohkem oma diplomaatidele kui püssimeestele.

Saja-aastaseks saav Eesti on üsna põdur. Meie juhid kritiseerivad küll Soome idapoliitkat ja ennustavad Soomele tumedat tulevikku, kuid alates Georg Otsa nimelisest laevast ja eestlaste Soome televisiooni lembusest oleme jõudnud selleni, et lausa sonime Soomest. Soome veab eestlasi tööle terve laevastik, lugematu arv meie endisi kaasmaalasi töötab ja elab seal püsivalt. Vaielda ju võib, aga kui vaadata üht edukaimat praeguse Eesti firmadest, Tallinkit, tuleb tunnistada, et isegi Kalevipoegade üle lahe vedamine on üsnagi tulus ja jätkusuutlik äri.

Soomlastel oli Nokia. Meie riigi tasemelgi toetatud suurprojektid kisuvad aga suuremalt jaolt kas Autorolloks või Ärmaks. Eesti juubeli tähistajad ei peaks pahandama, kui president jagaks aumärke ka Soome sotsiaalametnikele ja tublimatele tööandjaile. Kui palju on Eestis ehitatud uusi kodusid ja kasvatatud üles lapsi põhjanaabrite juures teenitud rahaga? Kui paljud pered on põhjanaabri armust leiva lauale saanud?

Ja oodakem edasi Eesti aega – Ansipki ju justkui lubas.