Kas garaažiuste ohutust arutav riigikogu on maha maganud tööstusrevolutsiooni? Eestis lisandub migrante ja roboteid. (Ei, kirjutaja pole veel jaanipäevalainel!)

Automaattankla ja vähemalt neli töökohta kadusid. Maantee ääres konutav kiiruskaamera ja viis koondatud liikluspolitsenikku. Koostöös arvutiga saadab kaamera meile „õnnekirju”. Pisut aega veel ja trahvist saate teada mitte Omniva vahendusel, vaid internetis, mille eest ise tasute. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas robotid meilt töö ära võtavad. Eesti kurbloolisus seisneb selles, et roboteid toodetakse esimeses Euroopas, aga töö kaotame meie, kes me isegi oma saastekvoodid käest andsime. Samm-sammult muutume tarbimisühiskonnas mitte tarbijaks, vaid pealtvaatajaks.

Arenenud maailmas on hakatud rääkima robotite maksustamisest ja inimeste kodanikupalgast. Meil aga ruulivad pakiautomaate rakendav Omniva ja kaugloetavaid voolumõõtjaid kasutav energiavõrk. Selle asemel, et kasumist hoiduda, on monopolistidest riigiettevõted asunud kaudselt maksustama rahvast (seega omanikke) ja teisi firmasid.Töö tegijad koondatakse, kuid mitte millegi eest vastutavad nõukogud jäävad. Eesti sammub hoogsalt selle poole, et töötegijad asenduvad enamasti eravalduses olevate robotitega. Kui roboteid veel pole, sobivad esimeses hädas ka tähtajaliselt palgatavad pagulased, kes ei küsi tulevikus pensioni. Süüria sõjapõgenikele on koondatud üldsuse tähelepanu, kuid vaikselt tuuakse sisse tänaval vähem silma riivavaid ukrainlasi. Neid oma kodumaal kitsikusega harjunuid on juba ametis nii Virumaa haiglates kui ka Lõuna-Eesti maasikapõldudel. Rakendada saab neid kõikjal peale teeninduse/kaubanduse. Kuigi mine tea – Maxima sai loa sisse tuua sadakond lätlast.

Seda, mida eirab meid justkui esindav ja garaažiuste ohutust arutav riigikogu, on ammu märgatud Brüsselis. Sealt juhitakse tähelepanu sissetulekute ebavõrdsuse süvenemisele Eestis, mis olla üks ELi suuremaid.

Kui president Vargamäele jõudis, olid filmimehed juba kohal. Ei ole vist vaja selgitada, millisest kirjandusteosest parafraas pärineb. Aga kui paljudele ütleb midagi selline avalõik:

„See oli läinud aastasaja kolmanda veerandsaja lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.”

Kui palju on neid, kes une pealt selle lause ära tunnevad?

Mitme kinoklassikaks saanud linateose võttepaikadeks on olnud kupliline Lõuna-Eesti. Teisiti ei saanud ka filmitegijate punt, kes endale suure, sügava ja kogu eesti rahvast puudutava ülesande võttis – luua ja tuua oma rahva ette kirjandusklassika tippteos, epopöa tõest ja õigusest, tööst ja armastusest. Et edaspidi iga koolijütski teaks, mis raamat algab mäkke roniva hobuse ja vankriga.

Meie riigipea Võrumaa-visiidi teine päev algas heitliku ilmaga. Proua president kõndis kollastes kummikutes, vestles vabalt ja sundimatult filmitegijate ning kaaskonnaga. Kõige selle taustaks vanad rookatusega hooned: elamu, ait, saun, tõde ja õigus kuskil nende vahel. Kuuldavasti olevat olnud võtteplatsi külastus riigipea esimene soov, mis visiidi kavandajatel kirja sai.

„Tõe ja õiguse” filmi tegijad on Mõnistes valmis ehitanud võimsa võtteplatsi, mis annab paljude nurkade alt edasi, milline elu 19. sajandil Eesti maakohtades olla võis. Vihm ja pori vaid rõhutasid elamust,” kirjutas Kersti Kaljulaid oma Facebooki lehel.

Et meie president on kirjandusteosega päris hästi kursis, selgus nii mitmestki tema küsimusest ja repliigist. Jutuks tuli filmitegijatega ka koduvägivald, mis teoses laiemat käsitlust ei leia, sest tol ajal oli see tavaline elu. Siiski märkis president, et juba see fakt, et konkreetset sündmust on raamatus mainitud, on märgiline.

„Tõe ja õiguse” autori, Anton Hansen Tammsaare nime teab iga viimane kui eestlane. Valdur Mikita on epopöad pilamisi nimetanud sookuivenduse käsiraamatuteks. Aga millal sina viimane kord raamatut ennast lugesid? Keskkoolis? Pool sajandit tagasi? Filmivõtted Võrumaal asuval Vargamäel lõpevad 2018. aasta juulis, 2019. aasta veebruariks on film valmis. Selleks ajaks jõuab raamatu läbi lugeda igaüks, sest selle filmi puhul ei lähe me kinno otsima põnevust ja sündmuste kulgemist, vaid läheme kaasa mõtlema.