2004. aasta 1. jaanuaril jõustus toona palju vaidlusi ja emotsioone tekitanud vanemahüvitise seadus. Esimesi vanemahüvitise makseid hakati tegema sama aasta veebruari alguses ja kuu lõpus sain mina oma esimese poja, kes küll kiirustas ilmaletulekuga. Olin südamest tänulik riigile ja riigikogule, et mul oli võimalik täielikult pühenduda lapsele ja tema tervisele, muretsemata, kuidas majanduslikult hakkama saada. See oli suur asi siis ja on seda kahtlemata ka praegu. Usun, et nüüdsed noored vanemad oskavad samuti hinnata meie vanemahüvitist.

Kelleks peab esimene Eesti ülejäänuid? Pooled meist on osatud kanda karistusregistrisse ja trahvioht varitseb maanteel iga kurvi taga. Politsei on alati valmis lahtise turvavöö eest trahvima.

Kui mingi kaubandusorganisatsioon oleks ligi miljonile inimesele müünud varjatud veaga asja, oleks tulemuseks pankrot. Eesti riik on kohustuslikus korras ja lõivu eest ausa näoga väljastanud oma kodanikele vigase isikut tõendava dokumendi ja nüüd andnud nad oma IT-meestele jooksutada.

Kuigi ametlikud teadaanded puuduvad, ähvardatakse neid, kes IDiootide maratoni määratud aja jooksul ei läbi, et nende isikut tõendav dokument kaotab oma võluvõimed. ID-kaart pole mõeldud mitte sidevahendiks teispoolsusega, vaid reaalseks asjaajamiseks. Teda on arendatud mitte Raivo Aegi, vaid maksumaksja kulul. Ka maanteeameti vastne meestemärkamise kampaania tuleb sellest, et maksuamet kogub meilt sendipealt kõik maksud.

Praegune kiirustamine ID-kaardi sertifikaatide uuendamisega jätab mulje, et sealsest tarkvarast on vaja välja uhtuda need mutikäigud, mille abil esimene Eesti põlistas oma võimu KOVi e-valimistel. Kõik prisked kompensatsioonid tulevad tegelikult tootja taskust.

Sellal, kui Eesti riigi kõrgetasemeline delegatsioon avab Georgias O. seeniori golfiklubi, võiks keegi läbi rääkida Lätiga, et seal kehtiks meie ohustatud ID-kaardi kõrval isikut tõendava dokumendina ka juhiluba. Lätlased meie eurostandardset juhiluba isikut tõendava dokumendina tunnistada ei taha. Makse me Lätile juba maksame ja euroliidu eesistujamaa juhtumisi praegu oleme.

Kuna tegemist ei ole noamäratseja, Hiina päikeseprillide ega kummikupaariga, vaid kõigest Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendiga, pole keegi pidanud põhjendatuks ka vabandust paluda. No las see teine Eesti tõmbleb, uuendab ja maksab, kõik käib meie tehtud seaduste järgi.

Kõik kokku näib Raivo Aegi ja Elmar Vaheri intenetifirmadele tehtud, aga pekki keeratud reklaamikampaania ja varjudeteatrina, mille varjus on hea pillerkaari pidada.

Lugupeetud korruptsiooniga võitlejad, kas teil häbi pole?