ARVAMUS

JUHTKIRI Üheks inimkonna jõukuse näitajaks on viimasel ajal saanud see, kui palju keegi on suuteline ühe hooaja jooksul reisima teise riiki, ennekõike mõnele soojale maale. On nii lähemaid kui ka kaugemaid paiku, kuid üheks populaarsemaks sihtkohaks kindlasti Egiptus, mis ei sea liiga karme kriteeriumeid hinna ja reisi pikkuse osas.

Kui Taimaale lendamiseks on tarvis julgelt kaks nädalat argielust pausi võtta, siis Egiptuses käib ära isegi seitsme kuni kümne päevaga. Jõukamatel asendas viimastel aastatel selline päikeseenergia kogumise sutsakas lihtsa inimese kaua planeeritud spaanädalalõppu. Omaette klassi kuulusid need, kes üheks või suisa mõneks talvekuuks soojale maale pagesid ja seal Eestimaa pimedusest rusutud hingi päikesega kosutasid, et naasta värskete ideedega ja töökamatena kui iial enne.

Kõik see jättis Eestimaa paigad nii sügistalviseks kui ka suviseks perioodiks lihtsamate inimeste pärusmaaks. Võõra päikese ammutajad on aga ahastuses. Eestimaa suvi tundub end laskvat tänavu pikalt oodata ning päikest ja sooja antakse raasudena. Siiski ei heideta meelt, sest kuskil peab ju end turgutama, seda enam, et kevadised soojamaareisid korstnasse kirjutati.

Nii lähebki suvel rebimiseks, sest Eesti-siseseid reisijaid tundub sel hooajal olevat rohkem kui muidu. Kõik, kellel soojamaareis ära jäänud, on otsustanud kohalikust elust ja melust maksimumi võtta. See on veski kriisist kõige rohkem räsida saanud turismi- ja majutusettevõtetele, kes ilmselt saavad üsna pea hakata reegleid ise seadma. Õnneks on Eestimaa eestlaste jaoks piisavalt suur ja lai ning peaks ära mahutama kõik siseturistid. Küll aga on oht, et kui lihtinimene ei saanud alati rikkuri kõrval omale paar korda aastas Egiptuse lendu lubada, muutub Eesti peagi uueks Egiptuseks. Suurenenud nõudlusest lakke löödud majutushinnad pisikesel Eestimaal seavad piirid ette neile, kes varem olid Egiptimaast unistajad ja truud siseturismi tarbijad.

JUHTKIRI Ideaalne olukord oleks kui kõik teenused, tooted, ametikohad ning nõudlus nende järele oleks võrdne, tasakaalus. Ajutine ja ootuspärane tasakaaluta olek on lubatud ja üleelatav nii teenuste ja toodete pakkujate kui ka tarbija poolt. Kui olukord kasvab üle pea teadmata ajaks ja teadmata mahus, siis muutuvad inimesed kärsituks.

Pikaajaline korralagedus kutsub esile usaldamatust, sest kliendil jääb mulje, justkui ei oleks teenusepakkuja arvestanud keerulisemate olukordadega ning on suuteline toimima ainult regulaarses rütmis. Nii on näiteks pakiautomaatide teenusepakkujatega, kes oma jõulude ajal tavapäraseks saanud ülekoormust paari viimase aastaga on õppinud hajutama ja leevendama. Hetkeolukorras, kui internetikaubamajadest on saanud põhikaubamajad, on pakiautomaatide teenusepakkujad uppumas. See kõik tingib olukorra, kus tarbija peab tegelikkuses maksma kehvema teenuse eest sama hinda.

Eriolukord on tõepoolest eriline kõigi jaoks ja siinkohal peab mõistma kahte poolt. Ühest küljest on tarvis aru saada teenusepakkujast, kes oma teenust sama hinnaga enam samaväärselt pakkuda ei suuda, teisest küljest peab mõistma kärsitut tarbijat.

Tasakaalust väljas olles on ebavõrdsus lihtne tulema. Nii on kahju nendest valdkondadest, kellel on küll tööjõudu ja vahendeid, kuid kes on sunnitud kas vajaduse puudumise või mõne muu eriolukorrast tuleneva muudatuse tõttu oma tootmise või teenindamise lukus hoidma. Ressurss seisab tulutult ja kahjud aina kasvavad. Paraku on nii, et olukorrad ei löö kõiki valdkondi sama puuga. Nii on praeguseks ilmselt eriolukorrast mõjutada saanud eranditult kõik valdkonnad, vähesed neist positiivses võtmes. Küll aga on see pihtasaamine jaotunud ebaõiglaselt ebavõrdsel moel. See kõik sunnib teatud valdkondi pingutama võimete piiril või üle oma võimete ja teatud valdkondi istuma käed rüppes ja ootama paremaid aegu.

Iga pusletükk aga igasse tühimikku ei sobi ja nii ei ole isegi kõige parema tahtmise juures võimalik tasakaaluta olekut kuidagi võrdsemaks siluda. Sama meelt on ka tööta jäänud näitlejad ja lauljad, keda hurjutatakse kurtmise ja niisama passimise eest ning soovitatakse neil hoopis minna avalikesse kohtadesse korda looma, sest seal olla abikäsi puudu. Nii nagu ei tule korravalvur töönappuse juures lavale teatritükki mängima, ei saa nõuda ka näitlejalt korravalvuri tipposkusi.