ARVAMUS

JUHTKIRI Oma sünni üle ei ole meist kellelgi olnud voli otsustada. See juhtub luba küsimata ja inimese enda tahtest olenemata. Enamikul juhtudel ei anta inimesele vaba voli otsustada ka oma surma üle. Möödunud aastal sündis Võrumaal 336 inimest ja suri 521. Sellest võib järeldada, et aastasse ei jagunud igasse päeva ühte sündi, küll aga jagus surmi peaaegu topelt. Rahvastiku arv on jaokaupa, kuid järjekindlalt langustrendis. Kui 2016. aasta 1. jaanuari seisuga oli Võrumaal 36 953 inimest, siis käesoleva aasta alguseks oli neist järele jäänud 35 415. Prognoosi kohaselt väheneb 2038. aastaks elanike arv 30,7 protsendi võrra.

Arvatakse, et saatus on ette määratud ja et inimesel ise ei ole selles osas suuremat otsustusõigust. Tegelikult on inimesele antud rohkem vastutust, kui esmapilgul paistab. Õnnetustes hukkujad, haiguste küüsi langejad või vanadusse surevad inimesed enamasti ei soovi seda. See on ainuke asi, mille osas neil oma elus on käed seotud. Ülejäänud elutee kujundab iga inimene ennekõike ise. Ise tehakse valikud, ise elatakse nendega või muudetakse neid. Siiski saab erinevalt oma sünnist inimene mingis mõttes oma surma üle otsustada. Õnnetus, haigus ja vanadus võtab luba küsimata. Otsuseks ise minna küsib ka surm luba. Sellisel juhul määrab inimene peale sünni kõik oma elus päris ise. Tagajärgedega peavad sellisel juhul tegelema teised, kes seda osa oma elust otsustada ei saa, vaid peavad austama kaasteelise soovi.

Igaühe soov on elada täisväärtuslikku elu. Sageli soovitakse enda kätte rohkem mängukaarte, kui maha mängida osatakse. Sellisel juhul kasvavad teinekord mõned valikud ning olukorrad tahtmatult üle pea. Otsustusluba ja vastutust ihatakse alati rohkem ja rohkem, kuid seda oma kätesse saanuna ei osata sageli sellega midagi peale hakata. Seetõttu ongi inimesele jäetud otsustamiseks enamasti see, mis jääb sünni ja surma vahepeale. Selle aja elab igaüks nii täisväärtuslikult, kui soovib ja oskab. On neid, kelle eesmärgiks on elada võimalikult tervena võimalikult vanaks. On neid, kelle sooviks on surra enne, kui elutee päris alata jõuab. On neid, kes lepivad eluga sellisena, nagu see ette on antud, ise vahepealseid otsuseid oluliselt suunamata.

Öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole olemas, kuid mõnel juhul kinnitab erand reeglit ja on olemas asju, mida antakse kindlal juhul ka tasuta. See oleneb aga suuresti sellest, et kellele? Lihtne loogika ütleb, et nii nagu annetusi korjatakse puudustkannatavatele peredele ja inimestele, siis peaks asju andma just neile, kellel kõige suurem puudus. Sageli on elu aga hoopis vastupidine. Antakse sinna, kus juba niigi küllus majas.

Igapäevaselt sotsiaalmeedias ringi vaadates näeme vähemalt ühte, kui mitte mitut postitust sellest, kuidas mõni mõjukas isik, võiks öelda et kuulsus, millegi uuega pildil figureerib. Küll uhkustatakse kotitäie nosimisega, küll uue kunstnikuehte või kodumasinaga. Postituse lõpus lubatakse sageli mõni taoline kingitus ka oma jälgijate vahel välja loosida ja seda muidugi täiesti tasuta, ainult niinimetatud püstise pöidla eest.

Nii mõnigi sotsiaalmeedia staar, kellel jälgijate arv üle mitmekümne tuhande ulatub, on andnud märku, kuidas kõike tasuta saadud kraami ära tarbida ei jaksata. Lihtinimene mõtleb ikka, et miks valitseb taoline tasakaalutus ja ebaõiglus. Miks ei võiks ettevõtted oma tasuta tooteid läkitada neile, kes endile ühtki kunstnikuehet ise soetada ei saa või kelle laualt puuduvad kodumaised piimatooted või muu kvaliteetne toidukraam?

Kõik on enamasti seotud üheks suureks ahelaks. Nii on ka suunamudijatele saadetud noos läkitatud omakasupüüdliku eesmärgiga kasvatada müüki. Müüki kasvatanuna saavad ettevõtted pakkuda tööd nii praegustele kui ka tulevastele eestimaalastele. Mida paremat reklaami teeb toodetele see nänniga kostitatud kuulsus, seda paremaks pidavat lõpuks kujunema terve Eestimaa tulevik.

Sageli palutakse leida kuldne kesktee. Kas kuldseks keskteeks siinkohal oleks reegel, et reklaamtoodete pakid jagatakse kaheks. Üks pool pannakse teele reklaami eesmärgil ja sellega külvatakse üle meie kuulsused ning suunamudijad ja teine pool jagatakse külamehele või naabrinaisele, kellel parasjagu nälg majas ning riidekapis valitsemas kunstnikurõivaste põud.