ARVAMUS

Koroonaviiruse leviku peatamine on viimasel ajal põhiteemaks nii väikesel Võrumaal, kogu Eestis kui ka terves maailmas.

Kevadel, mil asi oli veel liiga uus, andestati rohkem eksimusi ja saadi aru katsetuste vajalikkusest. Nüüd on inimesed aina rohkem veendunud, et eesmärgid ja valikud, seadused ning piirangud peaksid olema mõistuspärased, õiged, eksimatud ja loogilised. Sellegipoolest tundub rahvale, et iga järgnev samm on justkui uus katsetus. Nii tekib palju küsimusi, millele vastuseid sageli ei saadagi. Üleeile teatavaks tehtud uued piirangud, soovitused ja ettepanekud keerutasid üles palju müra. Kohustuslik maskikandmine tundub enamikule eestlastele utoopiana, seda enam, et kevadise eriolukorra ajal rahvast kohustuslikus korras ei maskistatud.

Paar järgnevat nädalat näitavad aga selgelt ära, kas ühel või teisel piirangul on ka positiivsed tagajärjed või on taas rahvast tehtud katsejänesed selleks, et veenduda veel mõnes meetodis, mis üheseid ja asjalikke tulemusi ei anna.

Keeruline on reeglite seadjatel ja keeruline on ka nende täitjatel. Reeglite seadjad on surve all, sest midagi peab ju tegema. Muidu on tarvis taas anda vastuseid ja põhjendusi tegevusetuse osas. Kui tehtud saab, kuid tulemusteta, siis on olukord veelgi hullem. Rahvale jääb arusaamatuks, kas üle pooleaastane periood ei ole olnud piisavaks õpilavaks ametnikele ja asjaosalistele, et lõpuks ometi anda ainult konkreetseid ja põhjendatud käske ning korraldusi. Arusaamatuks jääb piirang ja kitsendus, mida teinekord kümme korda ümber sätitakse, enne kui asjast asja saab. Teisalt soovitakse ametitelt selgeid juhendeid, kuidas üks või teine asutus selles olukorras oma edasisi samme seadma peaks. Olukord hakkab jooksma seisu, kus tuntakse survet teha midagi tegemise pärast, kuid tulemuste puudumisel varisevad teooriad kokku ning olukord liigub hoopiski suluseisu poole. Juhul kui pidevate eksimuste järel jõutakse tõeliselt toimivate juhendite ja meetmeteni, ei pruugi inimkond neid enam tõsiselt võtta ning väärt nõu jääb hoopis tarvitamata.

Ilmaasjata ei öelda, et eks elu õpetab. Loomulikult on kõigil võimalus end elu jooksul erineval viisil harida ja raamatuteadmisi omandada, kuid lõpuks püsivad meeles siiski hoopis teistsugused asjad. Kooliajal rakendatakse sageli läbikirjutamise meetodit. See pidavat asju kinnistama ja justkui võrdsustuma reaalse kogemusega. Eks abiks on see ikka, kuid päris üks ühele kogemusega seda võrrelda ei saa.

Nii ongi välja kujunenud, et eakamad inimesed tunduvad sageli targemad. Igas asjas see kindlasti ei kehti, kuid on paratamatus, et mida rohkem on kogetut, seda rohkem on teadmisi. Noored inimesed võivad olla kuulnud ammustest aegadest, mil näiteks üks või teine kool armsal Võrumaal tegutses või teise nime all tegutses, kuid inimesed, kes sellel ajal elasid ning selle omamoodi läbi hekseldasid, mäletavad seda mitu korda paremini ning detailsemalt. Võib ju läbi lugeda mitu õpikut või raamatut selle kohta, mis kunagi toimus. Nii nagu asjad, mida ei kasuta, näiteks võõrkeel, ununevad, nii ununeb sageli ka raamatust loetu. Iseenese läbielamine kinnistub ja seetõttu mäletavad eakad ajalugu mitu korda paremini.

Noored seevastu aga on tuleviku osas tugevamad. Mida rohkem elus kogetakse, seda kindlamana arvatakse end kõiketeadja olevat. Paraku muutub elu sama kiirelt kui vahelduvad aastaajad ning uuendustele mitte vastu tulles ei piisa ainult ajaloolistest kinnistunud teadmistest. Kõik see muudabki maailma üheks tervikuks. Nii on ka armsal Võrumaal küll viimaste trendide järgi rohkem eakaid, kuid kokkuvõtteks siiski ikkagi igas vanuses võrukaelu. Teineteist iga päev täiendades saabki tervik toimima jääda, sest kahjuks kui ei mäletata minevikku, siis elatakse tulevikuta. Samamoodi peab paika ka ütlus, et minevikku kinnijäänute ainuke saatus on hukatus, sest uuendused haaravad kõiki kaasa ja seda tahes tahtmata. Siinkohal jääb üle igal võrulasel olla piisavalt arukas, et õppida neilt, kes teavad ajalugu ning kogeda maksimaalselt käesolevat iseenese tuleviku tarkuse tarvis.