Eestis on palju neid, kes ei saa tervise- ja tööministri kombel tagasi astuda. Neid ei oota pehme riigikogutool ja õigus surra tööpostil. Me pole enam ammu võrdsed, sest osasid ootab Metsakalmistu asemel kohalik krematoorium.

Teisel Eestil on aga meeles arvukad telereklaamid ja praeguse riigikogu kehva mäluga esimees, kes kolmesambalist pensionisüsteemi taevani kiitsid. Nüüdseks on selgunud, et riik ei suutnud mitu aastat täita oma lubadust, et maksta pensionifondidesse töövõtja kahele protsendile juurde neli. Euroliiduvälised fondid on sellegi vähese, mis lubatust täideti, ära hallanud. Häda on selles, et inimesed, kes praegustele pensionäridele võiksid makse maksta ja oma vanemaid hooldada, on meie riigist tööotsinguil põgenenud. Kui isegi Läti on aed- ja puuviljadele teinud käibemaksuerisusi, siis Eesti kohtleb hooldekodusid ja nende töötajaid kui tavaäri. Ei saa väita, et meie riik ei oska, maksuerisused on tehtud näiteks turistide majutusele. Eesti lihtsalt ei taha, nagu ta ei taha ka enne kartulipraadimise direktiivi täies mahus oma kodanike suhtes rakendada sotsiaalhartat (inimõigused). Miskipärast arvab riigikogu juba veerand sajandit, et nad avastavad uue Eesti jalgratta, mida ise väntama ei peaks. Seejuures pole nad unustanud oma eesõigust heaolule ja sotsiaalsetele garantiidele. Kas tõesti ei osata kopeerida?

Näib, et euroliitu eksitatakse ja võetakse tänuga vastu kogu erivajadustega inimestele mõeldud raha. Kohapeal on aga kohad sisse võtnud juba varasemast teada suurte vajadustega ahjualuste järjekorrad.

Aeg on meelde tuletada, et aus asjaajamine peab ka aus välja nägema.

Kuigi nüüd on valitsuses suisa kaks sotsiaalsfääriga tegelevat ministrit, astus üks tagasi ja teine ei suvatse oma nägu rahvale näidata. Tahaks ikkagi teada, kuidas käis vikerkaarevärvilise seksuaaltervise kliiniku ülikallis santide töövõime hindamine ja palju siis erivajadustega inimeste pealt kokku hoiti. Palju on neid nüüdseks Eestis vähem erivajadusega inimesi ja pensionäre ning palju on lisandunud nende arvel tegutsevaid ametnikke ja MTÜsid? Kas ei soovitud enam teada euroliidu kontrollkojaski, kuidas üks normaalne riik toimib?

Nad valisid ta taas, mis tähendab, et Eesti jätkab piiririigina. Vene demokraatia on sedavõrd peenhäälestatud, et presidenti valima lubatakse kogu rahvas (just enne valimisi lühendati nimekirju umbes kümnendiku võrra, eemaldades väidetavalt surnud hinged). Jeltsini-aegset leebust ei tule ja ajutine kontrolljoon ei tähenda midagi nende silmis, kes ihaldavad peale Kaliningradi veel üht akent Euroopasse.

Küsimusi tekitab, et kuidas see nigel lätlane on suutnud alla kirjutada piirilepingu, rajada idapiirile pikki tarasid ja päästjatele korralikku palka maksta? Meiegi valitsus toetab Läti arengut, sest suutis aktsiisidega ellu kutsuda piirikaubanduse. SEB panga uuring näitas, et kui Harjumaal loodavad kaubandusettevõtted 19protsendilist käibekasvu, siis Valga-, Võru- ja Põlvamaa kaupmeestest 62 protsenti näevad jätkuvat käibe kukkumist.

Muide, taaskasutati praeguse Viimsi vallajuhi omaaegset lubadust viia Eesti viie rikkaima riigi hulka – Putin lubas Vene majanduse kasvatada maailma viiendaks USA, Hiina, Jaapani ja India järel. Saksamaa peab uuele tulijale ruumi tegema.

Vene valimiseelsed tuuled tõid meie peaministrile Jüri Ratasele hirmu sinna eestlaste päevale sõita!? Huvitav, kas teletorni juures Vene sõjaväelaste ette astuda julgenud Edgar Savisaar sõitnuks?

Kagueestlasele on oluliselt hingelähedasem Navi talunik, kes varsti pärast Brüsselis esimese Eesti Kalevipoja asendajaks saamist teavitas meid, kui hästi me tegelikult elame. See oli tõelise rahvamandaadiga inimese sõnum, mis ületas igasugused katlakütja Toomi kriitilised läkitused.

Teise Eesti elu ei tee enam kadedaks isegi maailma vaesemate rahvaste poegi. Soome tõestab kogu oma ajaloo ja tänase päevaga, et on võimalik käituda hoopis ratsionaalsemalt kui meie siin. Euroliidu ja USA huve pimesi edasi teenides võib esimene Eesti leida end istumas kahe tooli vahel põrandal.