ARVAMUS

Koroonaviiruse levikuga võitlemine on olnud justkui võitlus tuuleveskitega. Tervet maailma ja sealhulgas kogu Eestit lukku panna on keeruline, siiski on ka osalised karmimad piirangud pigem kriitiliste tagajärgedega. Praegu meenutab viirusepuhangu kontrolli alla saamise püüd Eestimaal vana talumaja renoveerimist. Ühest otsast alustades saab küll esimene pool majast valmis, kuid lõppu jõudes ei ole teps mitte maja terviklik, vaid esimesed lapitud kohad hakkavad juba selle aja peale järele andma, sest just neid on ju samuti järjepidevalt topeltkoormusel kogu aja kasutatud.

Möödunud aasta detsembrikuus pühade eel kehtestati erinevaid piiranguid, kus lõunaeestlastel oli olukord üsnagi roosiline. Lõuna-Eesti inimesed olid sel ajal rohkem vanajumala seljataga ja viirus levis seal kaugel Harjumaal, korraks ka siin lähedal Tartumaal, kuid hullemat sellest ei sündinud. Inimloomuses on paigas, et kuniks oht kedagi konkreetselt ei puuduta, seniks ei osata selles ka ohtu näha ega nähta vaeva ohu vältimiseks.

Nüüd ollakse üle kogu Eesti üsna nutuses seisus. Kuigi teadjamad kirjeldavad koroonaviiruse leviku peatamist, siis kahjuks räägivad nad seda ennekõike Harjumaa ja Ida-Virumaa numbritele tuginedes. Ühest küljest nurutakse kiitust just nende kriisipiirkondade taltsutamise eest, kuid teisalt on lagunevasse rolli sattunud Lõuna- Eesti, mis jäi mujal kehtestatud piirangute tõttu tule alla. Tagantjärele targutamine ei ole aga kellegi jaoks eriline oskus, kuid olukorda oleks saanud näha laiemas pildis juba enne, kui Harjumaa ning Ida-Virumaa koroona mööda Eestimaad laiali valgus. Nii mõnedki pealinlased ei suutnud oma peokihku vaka all hoida ja paljud neist tegid lausa esmakordse rände maale, Võrumaale. Kuniks suurlinnatuled ka enda juures helkisid, ei olnud paljud pidustusi oluliseks pidavad pealinlased rahuliku Lõuna-Eesti poole pilku heitnud. Kogu meelelahutuse sulgemisega tundusid siinse kandi klubid, pubid ja spaad ahvatlevamad kui iial enne – parem see kui mitte midagi.

Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid kui seda ametit osataks, siis ei raputaks maailma ükski kriis negatiivselt, vaid õpitaks kriisidest koguni kasu lõikama.

Nii oleks teatud, et saabuvad talveilmad ning piirangud reisimise osas vallandavad tõelise defitsiidi uiskude, suuskade ning kelkude osas. Ka oleks juba osad agarad reisibürood oma töötajad rakendanud tööle hoopis maskide tootmisliinide taha ning lõpetanud varakult soojamaareiside broneerimise. See omakorda oleks säästnud tagasimaksetest klientidele, mida oli tarvis teha finantsidega, mis omakorda olid juba suunatud uute kulude katteks. Korrektsete ennustuste abil oleks koroonaviiruse vaktsiin valminud oluliselt varem ning tänu pikemale testimisprotsessile ja sellest tulenevale kõrgemale usaldusväärsusele oleks seda oma kehasse lasknud süstida oluliselt rohkem eestimaalasi.

Kaubandus oleks oma e-poed löönud lõkkele kriisi eel ja mitte keskel ning ajal, mil sellest rongist oldi juba lootusetult maha jäädud. Iga kriis on mingite valdkondade tuhast tõus ja teiste valdkondade põhjavajumine. Tegutseda tuleb kiirelt ja õigel ajal, et mitte oma rongist maha jääda ja olla kokkuvõttes see, kes ainult kaotas ning midagi ei võitnud. Ka praegu on just neid ettevõtteid, kes siis, kui käibed ning tootmismahud kolinaga mäest alla veerevad, on suutnud oma mahte säilitada või isegi kasvatada.

Inimene õpib kogu elu ning seetõttu on sama saatus ka kõikidel ettevõtetel, sest juhitud saavad need veel praegu ja ilmselt ka lähitulevikus just inimeste poolt. Kuniks ei ole maailmas ennustajat, kes oskaks näha ette ning kelle teave ka inimkonnani õigel ajal jõuaks, tegeletakse olukordadega siis, kui need on käes. See omakorda ei anna võimalust teha ennetustööd ning kahjusid kasudeks pöörata. Teisalt on teatud korrektuurid head ja aitavad paika loksutada teelt libastunud valdkondi ning murda käitumismustreid. Inimkond ja sealhulgas ka kangekaelne eestlane on loomult põikpäised, mistõttu ei osataks veel tänapäeval ennustuste järgi elada. Kõigi kriisidega on sama mis koroonaviirusega. Juhul kui ei ole veel omal nahal ja korralikult tunda saanud, selle olemasolusse ega tulekusse ei usuta.